Neljapäev, 24. mai 2018



Ettevaatust - puugid!


Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Eesti Naine mai 2018


Kevadel muutuvad puugid aktiivseks. Anneli Püüding (48) räägib puukentsefaliidist oma kogemuse põhjal.

AVASTASIN PUUGI 

Anneli meenutab: “Oli 2017. aasta septembri keskpaik ja väljas mõnusalt soe. Suplesin ja pikutasin rannaheinas. Õhtul leidsin tagumikult imepisikese puugi, mille poeg mul küljest naksas. Järgmistel päevadel kontrollisin puugihammustuse kohta pingsalt. Vaatasin iga pesukorra lõpus, kas kehal on mingeid erilisi märke, aga kõik paistis korras olevat.
Möödus kõigest nädal, kui ilmnesid hootised peavalud, mis sarnanesid migreeniga. Edasi järgnesid peavalud koos iiveldushoogudega. Algul arvasin, et tegemist on tööväsimusega ja iiveldus on sellest, et olen midagi halba söönud.
Pärast üheteistkümnendat päeva ei teadnud ma oma elust aga enam midagi – mäluauk! Olid vaid mõned üksikud pildid, mis ma unenäo arvele kirjutasin.”

ÄRKASIN HAIGLAS 

Kui Anneli taas silmad lahti tegi, taipas ta, et on haiglas. Haiglaõde küsis kohe: “Ärkasite? Kas teate, kus viibite? Mis teie nimi on? Kui vana te olete?” “Nendele küsimustele vastamine võttis mul tunnikese aega, sest mu pea lõhkus valutada ja miski justkui surus silmi pealuu seest välja. Raskusi tekitas kõnelemine, ma ei osanud end väljendada. Mõttes suutsin küll vastata, kuid ei teadnud, et ei olnud sõnu häälega edastanud. Käia ei saanud, sest ei osanud. Mu käed ja keha värisesid.”

Anneli oli selleks ajaks viibinud juba mitu päeva Põhja-Eesti regionaalhaiglas, kuhu ta oli Kuressaare haiglast helikopteriga kohale toimetatud. “Minu suurim unistus on olnud helikopteriga lennata – ja nüüd magasin selle ajal ega mäletanud midagi! Olin väga pettunud. Ärkamise järel käitusin nagu imik. Ma ei teadnud, mis kell on, millal on hommik või õhtu ega sedagi, kas soovin süüa või ei. Seejärel algas kiire taastumine. Alateadvuses oli mu põhisiht hakata kohe tegutsema. Tahtsin tõusta, sest tööl mind kindlasti vajatakse.

Oktoobri keskel viidi mind üle neuroloogiaosakonna tavapalatisse. Kohtumine külla tulnud vennaga oli meeliülendav ja soe. Olin olnud veendunud, et keegi lähedastest ei saa mind vaatama tulla, sest nad elavad kaugel ja kõigil on oma tegemised. Tänu vennale õnnestus mul tagasi saada oma virtuaalmaailm. Olin kõikvõimalikud koodid unustanud.”

Anneli peavalud olid olnud tingitud puuginakkusest – puukentsefaliidist. “Haigus oli mind muutnud otsekui viieaastaseks lapseks. Imelikul kombel tundus, justkui oleks minu vaimne keha arukas ja täiskasvanud, füüsiline keha aga nõder ning et aju edastab lapsikusi. Tundsin, kuidas nõder keha kõnnib ja kõrval tatsub valutava peaga keha.

Iga päev sundisin end tõusma ja liikuma. Peagi suutsin lühikest maad läbida juba ilma abiraamita. Tohutult palju uut jõudu sain töökaaslase külaskäigust, kes tõi uudiseid “meremaailmast” ehk mu töökohalt laevalt. Tema särav olemus, siirus ja helisev naer sütitasid mind tegusid tegema – rohkem kõndima ja kontrollima liigutusi vastavalt aju korraldustele. Tütre pere külaskäik oli samuti väga südantsoojendav.” Lapselapse soovid vanaemale olid täis siirast armastust: “Noh, Mummi, vaata, kui ilus ilm on! Tõuse nüüd üles ja saa ruttu terveks! Tule mulle külla ka!”

TAASTUSRAVIKESKUSES

“25. oktoobril kirjutati mind haiglast välja ja suunati Põhja-Eesti taastusravikeskusesse, kus viibisin kaks nädalat. Algas tõsine töö – enda proovilepanek. Mind valitses mõte, et taastusravi järel olen terve ja lähen tööle. Igatsesin väga merele tagasi. Keskuses mõistsin, et kõik, mida teen, teen endale. Kui lubasin endale laiskust, polnud ka edasiminekut. Sundisin end proovima ja üritama, isegi kui oli valus. Iga päev käisin võimlemas. Treeningul ei pannud peavalu nagu tähelegi, sest nii põnev oli. Tegevusteraapias olin häiritud, sest peavalud segasid keskendumist.”

Anneli meenutab, kuidas avastas lõpuks rõõmuga, et tal pole enam peavalusid. “Olin nii õnnelik! Tablette polnud enam vaja. Peavalud lõppesid 6. novembril. Soovin südamest tänada oma uue elu õpetajaid: dr Stela Kilki, tegevusterapeut Katrin Palut, füsioterapeut Kai Kuuslerit ja neuropsühholoog Kadri Labu!”

OMETI KODUS

10. novembril sai Anneli koju. “Milline õnnetunne, aga samas ka pettumus – tööle minna veel ei saanud. Nutsin peatäie. Olin ju kõigest hingest pingutanud. Poeg võttis mu käest autovõtmed, et ma autoga sõitma minnes viga teha ei saaks.

Koostasin kindla treeningukava. Hommikul jooga, pusle kokkupanek, matemaatikaülesannete lahendamine, ajalehtede valjusti lugemine, arvamusartikli analüüs ja pildi kohta jutukeste kirjutamine. Päeval aja peale jalutuskäik, vastavalt võimalustele ujumine, ristsõna lahendamine. Õhtul puhkus ja preemiaks jäätis tubli päeva eest.

Seadsin eesmärgiks olla 1. detsembril piisavalt tugev ja terve, et sõita autoga Pärnusse tütrele külla. Väga igatsesin lapselapsega kohtumist. Minu unistus täitus! Tegin neile kõigile üllatuse, kui saabusin tema 6. sünnipäevale.”

Novembri viimasel nädalal jätkus Anneli taastusravi Kuressaares, kus talle määrati individuaalne füsioteraapiline võimlemine, ujumine rühmaga ja tegevusteraapia. “Võimelda oli põnev ja vahva, kuid üle kõige meeldis mulle basseinis käia. Juba teise korra tulemusel taastus tasakaal ja käed ei värisenud enam. Sõbrannagi oli igati nõus mind abistama. Koos temaga tegime pikki jalutuskäike, kõndisime 10 000 sammu täis. 20. detsembril taastusravi lõppes.

Olen haigusest täielikult paranenud ja oma ea kohta kiiresti taastunud. Olen tänulik kõigile oma lähedastele ja sõbrannadele ning oma saavutustega väga rahul! Suur südamlik tänu perearst Kersti Tuulingule, kes oli minuga väga kannatlik ja nägi mu riukad läbi. Usun, et õigeaegne vaktsineerimine päästab palju. Nüüd on mul puugikaitse peal, vaktsineeritud on ka mu lähedased. Tänavu jaanuaris alustasin taas merel tööd.”


Reede, 30. märts 2018



Robyn Carr "Neli sõpra"

Ersen, 2018, 328 lk


Tutvustus

New York Timesi menuautori Robyn Carri lugu neljast sõbrast, kes on otsustanud leida oma tee. Lõpuks saab neile selgeks, mida tähendab olla abikaasa, ema, armastaja ja sõber... Ja mis kõige olulisem: olla mina ise.
Gerri ei suuda otsustada, mis on hullem, kas teadasaamine, et tema kaljukindlas abielus on suured mõrad, või viha, mida ta neid parandades tunneb. Tema, kes ta on alati olnud sõprade ja kolme ebakindla teismelise kindel kalju, peab nüüd hoolikalt endasse vaatama. Sel teekonnal avanevad silmad ja ta muutub täielikult.
Andyl ei ole meestega vedanud ja ta on juba veendunud, et ei leiagi kunagi püsivat armastust. Kuni ta avastab, et talle meeldib lihtsakoeline töömees – mees, kellel puuduvad omadused, mis teda tavaliselt paeluvad. Ta peab läbi mõtlema, mida ta üldse elult ootab.
Sonja alatised tasakaaluotsingud purunevad kildudeks, kui tema abikaasa teatab, et tal on sellest new age’i jamast kõrini, ja kõnnib minema. Nüüd ei suuda ükski taimetinktuur ega puhastusrituaal taastada naise tasakaalu ega selget mõistust.
Kummalisel kombel on just BJ, tagasihoidlik uustulnuk Mill Valleys see, kes nende sõpruskonnaga liitudes kõike muudab. Naine, kellel on süngeid saladusi, avab end naabritele ja koos aitavad nad üksteist tagasi õigele teele, saades tugevamateks inimesteks ja lähedasteks sõpradeks.



Kohe algusest haaras raamat kaasa. Huvitav lugemine neljast naisest, nende katsumustest ja probleemidega toimetulemisest. 

Mõne nädala jooksul lähevad kolm paari lahku. Iga naine reageerib lahkuminekule omal viisil. Kes ja kuidas oma eluga edasi oskab minna, saab igaüks juba ise soovi korral raamatust lugeda.

 Ei olnud üksnes kerge naistekas, vaid pani ka sügavamalt kaasa mõtlema! Meeldis! 

Laupäev, 10. märts 2018


Marc Levy  "PS. Pariisist"

Ersen, 2018, 288 lk


Tutvustus

Pariis võib ju olla armastuse linn, aga mõned inimesed keelduvad armumast.
Marc Levy, praegusaja kõige loetuma prantsuse kirjaniku armastusromaan 
kuulsast näitlejannast, kes varjab end Pariisis, ja kirjanikust, kes endale valetab. 
Nad teavad, et nende sõprus kujuneb keeruliseks. Ent Pariis on armastuse linn...

Kinolinal on Mia armunud naine. Aga päriselus püüab ta eemale saada 
oma truudusetust mehest, kuulsast näitlejast, kes mängib filmides ta kallimat. 
Mia sõidab Londonist Pariisi, muudab välimust ja hakkab oma parima sõbranna 
restoranis tööle ettekandjana.

Paul on ameerika kirjanik, kelle esimene romaan saavutas suurt edu. Ta sõber paneb 
ta profiili salaja üles interneti kohtingulehele. Sellest algavad Pauli ja Mia keerulised suhted.

Ehkki tundub, et Pariis püüab neid kahte üksildast inimest kokku liita, lubavad nad 
jääda „lihtsalt sõpradeks”. Seda on kergem öelda kui teha, sest saatusel on teised 
plaanid. Kas postskriptum tähendab tõelist armastust?

Marc Levy raamatuid on tõlgitud 49 keelde ja müüdud rohkem kui 40 miljonit eksemplari.



Pole varem sama autori loominguga tutvunud. Alustasin lugemist suurte ootustega, kuna
tegemist kõige loetuma prantsuse kirjanikuga. Tema raamatuid on tõlgitud 49 keelde ja
müüdud üle 40 miljoni eksemplari. 

Algus oli huvitav, kuna üks peategelastest oli kirjanik, seega nautisin lugemist tema elust.
Tegemist oli häbeliku mehega, kelle esikromaan saavutas ootamatult suurt edu, millega
kaasnes ka suur meediahuvi. Mehes tekitasid aga pidevad intervjuud ja kutse minna telesse esinema tohutut ärevust. Tema sooviks oli vaikselt omaette kirjutada ja kui tema looming ka teistele meeldis ja ta suutis sellest ära elada, siis juba oligi tema jaoks kõik hästi. Ta ei vaevelnud
tähelepanu puuduses ega unistanud, et keegi teda arutult imetleks.

Teine peategelane oli kuulus näitleja Mia, kes samuti väsis pidevast tähelepanust ja sellest, et kõik tema elu korraldasid. Ta põgenes Londonist Prantsusmaale, et olla veidi omaette. Mia elust oleks tahtnud rohkem lugeda, et millega tal siis kokku puutuda tuli, mis teda aina väsitas ja lõplikult ära tüütas. Samuti oleks lootnud rohkem teada saada tema suhtest oma abikaasaga. Mia elu kirjeldus jäi liiga pealiskaudseks.

Umbes poole pealt kadus minu huvi edasi lugeda. Peategelased kohtusid internetis tutvumisportaali kaudu. Sealtpeale muutus edasi lugemine raskeks ja pisut igavaks. Sirvisin siiski lõpuni, aga raamat enam ei "kõnetanud".

Laupäev, 3. märts 2018


Debbie Macomber "Petetud pruudid"

Ersen, 2015, 296 lk



Tutvustus

Mõnikord ei osutu armastus selliseks nagu plaanitud.
Sest mõnikord ei ole mees see õige. 
Kolm naist kohtuvad viisteist aastat pärast ülikooli lõpetamist vilistlaste kokkutulekul...
ja avastavad, et nende elu on võtnud ootamatuid suundi. 
Ülikooliajal oli Gretchen Wise olnud kihlatud parima juuratudengiga. 
Carol Furness, kisakoori juht, oli öelnud oma jah-sõna kooli jalgpallisangarile. 
Ja Maddie Cobain oli see tüdruk, kes armus ühte professorisse. 

Nüüd kogunevad nad ülikoolilinnaku keskel asuva populaarse purskkaevu juures. 
See on paik, kus armunud kohtusid, kus lubadusi anti... Ja murti. Seega on igati sobiv, 
et Gretchen, Carol ja Maddie selle serval istet võtavad, jagamaks oma lugusid 
reetmisest ning, jah, ka kättemaksust. Lugusid uue armastuse leidmisest... 
Mõnikord on need asjad, mida ei plaanita, kõige paremad!


Kerge lugemine, ei pidanud eriti kaasa mõtlema. Lood olid aga huvitavad!
Kohtusid peale ülikooli lõpetamist 15 a hiljem 3 naist, kes kõik rääkisid oma loo suhetest meestega. Oli valusaid seiku ja reetmisi, ent lõppes kõik hästi.
Raamat sai kiiresti läbi, kuna suur huvi oli teada saada, mis nende naiste eludes juhtunud oli.
Raamat oli jaotatud kolmeks osaks, kus iga naine rääkis oma loo.
Macomberi raamatud on positiivsed. Mõnus ja helge lugemine!

Kolmapäev, 28. veebruar 2018



Sheila O'Flanagan "Kadunud naine"


Varrak, 2017 366 lk

Tõlkija Krista Suits



Tutvustus

Imogenil on plaan. Ehkki pealtnäha laitmatus abielus imetlusväärse mehega, on ta 
ometi juba paar aastat salamahti raha kõrvale pannud, et põgeneda esimesel võimalusel. 
See avaneb siis, kui Imogen ülemusega Pariisi ärireisile sõidab. Selle asemel, et 
naasta messilt Dublinisse oma turvalisse ellu, põletab naine kõik sillad ja läheb hoopis Baskimaale, 
kus möödusid tema varased lapsepõlveaastad ja kust mees ei tohiks 
osata teda otsida. Mille või kelle eest ta pageb? Mida või keda ta otsib? Ebakindel ja 
pidetu lapsepõlv sundis turvalisust ihkava neiu abielluma Vince’iga. Mees, kes tundus 
esialgu meeldivalt hoolitsev, osutub paraku kontrollifriigiks ning allutab naise endale nii 
põhjalikult, et ainus väljapääs näib olevat jäljetult kaduda. Ent Vince pole mees, 
kes omandist võitlemata loobuks. Ta asub Imogeni otsima. 
Algab kassi ja hiire mäng, mis hoiab lugejat põnevil romaani viimaste lehekülgedeni.


Ladusalt kirjutatud, huvitav lugemine. Teemaks vaimne vägivald suhtes, kus siis mees 
püüab omale naist allutada temaga kõikvõimalikult manipuleerides. Ta teeb seda üsna 
peenelt, nii et naine ei saa alguses arugi, kui juba nii-öelda mehe seatud puuri on 
pistetud. Mees korrutab alati, et kuigi naine eksis (mida ta mehe arvates tegi pidevalt), 
siis mees andestab talle, kuna armastab teda. Samuti rõhutab mees pidevalt, et naine ei vaja peale mehe kedagi oma ellu, üksnes mehest piisab, sest tema hoolib nii väga oma naisest. 
Lõpuks hakkab naisele tunduma, et miski on suhtes ikka väga valesti ning põgeneb... 
 

Pühapäev, 25. veebruar 2018



Debbie Macomber "Juhuslik kohtumine"


Ersen, 2017, 328 lk

Järg raamatule "Kauplus Blossom Streetil"


Tutvustus

Lugu sellest, kuidas kudumine kolme naise elu muudab. Koht, mis on tulvil soojust ja külalislahkust, uusi ja vanu sõpru.
Lydia Hoffmanile kuulub Blossom Streetil pood A Good Yarn, millel on aasta jooksul pärast avamist hästi läinud – nagu ka Lydial endal. Paljuski on sel tegemist Brad Goetziga. Aga kui välja ilmub Bradi eksnaine, kardab Lydia korraga oma vastleitud õnne kaotada.
Lydia uue kursusega liitub kolm naist. Elise Beaumont, pensionil ja lahutusest kibestunult, saab teada, et tema kunagine abikaasa on taas tema ellu sisenemas. Bethanne Hamlin on seismas silmitsi palju hilisema lahutuse mõjudega. Courtney Pulanski on masendunud ja ülekaaluline teismeline, keda tema vanaema otsustab suunata eakate ujumistundidesse ja kaasata A Good Yarnis toimuvale kudumiskursusele.



Olen läbi lugenud mitmeid Macomberi raamatuid. Tema lugudes on palju armsaid hetki ja lugemisega kaasneb mõnus ja helge olemine. Mulle raamatu järg meeldis, nagu ka 1. osagi.

Raamatus räägiti valusast lahutusest. Selle laastavast mõjust lastele. Emotsioonidest lähtuvatest kiiretest otsustest, neid korralikult läbi mõtlemata. Mees, kes ülepeakaela oma kauaaegsest suhtest välja tormas ja uue kallimaga kokku kolis, leidis end mõne aja pärast õnnetuna. Alles hiljem taipas ta, kui korras oli tema elu enne olnud ja kui häid võileibu tema ekskaasa alati teha osanud oli. 

Raamat haaras kohe algusest kaasa. Lõpus läks aga kõik kuidagi väga kiireks - otsad tõmmati ruttu-ruttu kokku, oleks soovinud kuidagi tasapisi... veel edasi nautida. 


Teisipäev, 13. veebruar 2018



Kelly Rimmer "Salajane tütar" 


Ersen, 2016, 304 lk


Tutvustus

Romaan lapsendamisest, südamevalust ja emaarmastusest.
Kui nägin esimest korda oma vastsündinud lapse nägu, püüdsin selle endale mällu talletada.
Ta võeti minult ära ja teadsin, et ei pruugi enam kunagi oma tütart näha.
38 aastat hiljem...
„Sa oled lapsendatud.“ Kolm sõna ja Sabina elu on igavesti kaheks purunenud enne ja pärast neid sõnu.
Sabina ootab oma esimest last ega suuda mõista, kuidas võib ema tütre hüljata ja miks ta vanemad hoidsid seda tema eest saladuses.
Sabina on otsustanud üles otsida naise, kes ta reetis. See, mis edasi juhtub, muudab kõike mitte ainult Sabina, vaid ka pikki aastaid teda armastanud naiste elus.


Raske teema. Kohutav ikka, kui oled noor ja mitte abielus ja sind viiakse sunniviisiliselt "vanglasse". Sind koheldakse seal mitteinimlikult. Kohe peale lapse ilmale toomist varjatakse su laps padjaga, nii et sa ei või isegi pilkugi talle heita ja viiakse su juurest minema ning sa ei näe teda kunagi. Õudne ja vastik lugemine! Autor aga kirjutab hästi ja kaasahaaravalt.

Pühapäev, 11. veebruar 2018





Martina Haag "Midagi on valesti"

Varrak, 2017, 192 lk


Tutvustus

Kuuled jutte, kuidas see teistega on juhtunud. Tunned neile kaasa. Ja tead sügaval sisimas, et sinu endaga ei juhtu seda mitte kunagi. Ehkki tegelikult pole sul õrna aimugi. Eesti juurtega populaarse rootsi kirjaniku Martina Haagi raamat „Midagi on valesti“ on romaan ellujäämisest, põhjatust tundrujärvest, kuhu keegi minna ei tohi, ühest punaseruudulisest jopest ja sellest, kuidas end lõpuks püsti ajada, kuigi oled surmkindel, et rohkemaks pole sa suuteline. Petra ja Anders on olnud abielus viisteist aastat, neil on kaks toredat poega. Nad on õnnelik perekond. Selline, mis jääb püsima kõikide tormide kiuste. Vähemalt nii on Petra alati uskunud. Aga siis ühel kevadel lihavõttepühade ajal märkab ta nende suvekodus voodi kõrval küünlajalga. Miks on Anders üksi suvilas ööbides küünla põlema pannud? Kas elekter oli ära? Või kas ta ei olnudki seal üksi? Petetud ja maha jäetud Petra püüab veel oma abielu eest võidelda, ent kui kõik pingutused jooksevad liiva, võtab ta aja maha ja põgeneb tundrusse. Seal alustab ta matkamajakese valvuri töö kõrval lahutusest raamatu kirjutamist, et ennast taas kokku lappida.


Raamat räägib valust. Kurb ja masendav lugemine. Ühe perekonna lagunemise lugu, kes on koos elanud 15 aastat. Mahajäetud naise valu, kahe poja valu. Lõhutud said kaks perekonda, mehe armukese perekond samuti. Mahajäetud naise meeleheitlik minevikumälestustes tuhnimine, mis läks suhtes valesti.

Ei meeldinud raamatu ülesehitus. Kohati ei saanud aru naise mõtetest, olid hüplevad siia-sinna. Pigem oli tegemist nagu päevikuga, mida vaikselt endale kirjutada, et oma mõtetest aru saada. Iseenda teraapia. Lugu kui selline ei olnud haarav jutustus.

Hinge läks koht, kui naine märkas poes ajakirjakaanel suurt fotot endast ja oma mehest ning nende vahele oli joonistatud käristatud joon. Kirjutati nende lahutusest. Naine seisis kaant vaadates ja mõtles, et kaane oli kujundanud inimene, kes võis olla samuti pereinimene... ja ta sai selle eest tasu...       


Kelly Rimmer "Ema pihtimus"


Ersen, 2017, 320 lk


Tutvustus

Vapustav lugu tulvil ootamatuid pöördeid.
Su mees võttis endalt elu.
Kas rääkida tõtt ja purustada kõik, mis on järel su perekonnast?
Või hoida saladust, mis võib su hävitada?
MIDA TEEKSID SINA?

Ta on surnud ja mind ei ähvarda miski, aga kardan ikkagi. Vahel ma isegi tunnen temast puudust, ent järgmisel hetkel vihkan teda kogu südamest ja loodan, et ta kannatab põrgus samamoodi nagu mina siin.
Olivia ja David olid pealtnäha täiuslik paar. Neil oli terve elu ees. Nad oleksid pidanud olema õnnelikud, eriti kui sündis tütar Zoe.
Aga nüüd on David surnud ja Olivia maailm kildudeks purunenud. Südamevalu on Olivia hävitanud, samuti leinab poega Davidi ema Ivy. Mõlemad naised peidavad armastatud mehega seotud saladusi, mis on pannud perekonna ohtu.
Miski oli Olivia ja Davidi abielus väga valesti. Kas Olivia ja Ivy murravad vaikuse ja räägivad tõtt? Ema peab kaitsma oma last iga hinna eest… on see ikka nii?


Väga huvitav ja kaasahaarav raamat! Hästi kirjutatud, raske oli raamatut käest ära panna. Taas selline lugemine, mida üksnes ei loe, vaid  "koged" läbi. Valusad teemad - vaimne ja füüsiline vägivald suhtes. Kirjeldused, kuidas seesugusest suhtest on raske lahkuda. Häbi, enesesüüdistamine, hirm... Valus vaikimine sugulaste poolt. Psühholoogilised kirjeldused, miks... kuidas... Meeldis, et põhirõhk ei olnud füüsilise piina kirjeldamisel, vaid loo jutustamisel, mis oli üleni endasse haarav.  

Teisipäev, 6. veebruar 2018



Jojo Moyes "Mina enne sind"


408 lk, 2016, OÜ Kirjastus kunst


Tutvustus

Lou seiklusvalmidus näib väljenduvat põhiliselt tema garderoobis: smaragdrohelistes satiinkingades, litridega sukkpükstes – üleni litridega – ja vanaisa kardinatest minikleidis. Ja nüüd hakkab ta palka saama selle eest, et ta muudaks rõõmsaks kibestunud ja igal võimalusel sapise ratastooli aheldatud Willi, kes tahab surra. Vaatamata suurepärasele andele vastupidist muljet jätta, on Lou tegelikult kiire taibuga ja mõistab, et Will vaatab ainult siis jälle tulevikku, kui tema ise enne oma tuleviku nimel pingutama õpib. Nii asub Lou kasvatama oma iseloomu, mis seni oli rahus leppinud nii elu kui enda keskpärasusega. 


 

Raamat algas õnnetusega, kus üks rikas mees sattus liiklusõnnetusse ning arstide väitel pidi jääma eluks ajaks ratastooli. Mehe vanemad palkasid oma pojale hooldajaks noore naise, kelle vahel lõi lõkkele armastus. Lugu aga polnud kindlasti seebivahune armastuslugu, vaid valus ja emotsionaalne rännak. 

Will jättis väga sügavamõttelise mehe mulje. Tal oli aega ratastoolis palju mõelda ja elule vaadata. Loomulikult oli ta kibestunud, et oli aheldatud ratastooli ja seetõttu oli ta ka tihti tujukas. Valud ja piinad tema kehas ei olnud just mugavad, ent kõigest hoolimata jätkus tal tähelepanelikkust enda ümbritsevate inimeste suhtes. 

Väga läks hinge ka Willi sünnipäevakingitus Loule, milleks olid kollase-musta triibulised sukkpüksid. Teised ei mõistnud, kui sügavalt oli Lou kingitusest puudutatud, ent Will mõistis. Loule meeldis riietuda teistmoodi kui teised ja ta kurtis ükskord Willile, et lapsena tal olid seesugused sukkpüksid, ent täiskasvanutele ei tehta selliseid. Will jättis selle meelde ja hiljem tellis kingituse.

Valus oli lugeda, kui raske oli ratastooliga avalikes kohtades liikuda ja keegi appi minna ei tahtnud, kui ratastool mudasse kinni jäi.

Väga kaasahaarav ja emotsionaalne raamat! Kahju, et varem kätte ei sattunud. 
   

Laupäev, 3. veebruar 2018




Linda Howard "Duncani pruut" 


Esimene raamat

 

Ersen, 2015, 256 lk


Tutvustus

Seitse aastat oli möödas ajast, kui rantšopidaja Reese Duncani naine mehe rahast lagedaks tegi. Sealtpeale oli Reese püüdnud oma elu uuesti üles ehitada. Ta vajas lihtsat ja usaldusväärset naist, kellega lapsi saada ja kes aitaks rantšos tööd teha. Esimesel pilgul tundus, et linnatüdruk Madelyn Patterson ei sobi selleks üldse. Ent Madelyn ei tahtnud mehe maad ega raha. Ta tahtis vaid üht – Reese’i südant.


Reese oli tubli töömees. Tal oli rantšos palju tööd teha. Mehe eksabikaasa ei suutnud leppida, et mees liigselt rantšole pühendus ning nõudis lahutust. Kohtunik määras poole mehe varast naisele. Reese laostus, rantšo sattus võlgadesse, ent mees ei loobunud. Tema unistus oli rantšos kõik uuesti toimima saada. Ta elas 7 aastat üksinda ja rügas tööd teha. Taipas ühel hetkel, et üksi läheb raskeks ja ta soovis omale lapsi, kellele kunagi oma elutöö pärandada. Reese oli naistes pettunud ega soovinud enam kellelegi oma südant kaotada. Ta ei soovinud raisata aega kohtingutele, vaid pani ajalehte kuulutuse, kus teatas ausalt, et otsib naist, kellega abielluda ja lapsi saada. Mehel polnud plaanis armuda, ta soovis abielu kui äritehingut. Oma tulevaselt nõudis ta lepingut, kus lahutuse korral ei saaks abikaasa tema varast sentigi. Reese leidiski kuulutuse kaudu naise, ent loomulikult ei läinud kõik edasi mehe kainet plaani mööda, kuna ta armus...

Reese oli väga töökas ja armastav mees, kuigi alguses paistis karm ja ülbe. Ta oli eksi poolt väga palju haiget saanud. Raamatus kirjeldati palju rahulikku maaelu, seal töötamist ja toimetamist. Oli ka kirge, mida Linda raamatutes ikka olnud on. Reese sai omale tööka ja tubli naise, kes armastas samuti elu, milles ta isegi elas. Mulle väga raamat meeldis! 

Neljapäev, 1. veebruar 2018




Diane Chamberlain "Valed meie vahel" 



Ersen, 2016, 312 lk


Tutvustus

Saladused, mis panevad proovile heitliku, ent murdumatu sideme õdede vahel. See on side, mille on sepistanud armastus, truudus, reetmine ja andestamine.
Maya ja Rebecca Ward on mõlemad suurepärased arstid, kuid sellega õdede sarnasus ka lõpeb. Teismelistena nägid nad pealt oma vanemate mõrva, ent Rebecca päästis Maya püssimehe käest. Tragöödia tõttu sai Mayast ettevaatlik ja arg leppija rahuliku arstipraksise ja abikaasa Adamiga, Rebeccast aga riskija.
Kui hävitav orkaan Põhja-Carolina osariigi rannikut tabab, veenavad Rebecca ja Adam Mayat koos nendega päästeoperatsioonile tulema. Maya nõustubki viimaks, soovides abikaasale meele järele olla. Ta sukeldub ohvrite eest hoolitsemise ja nende transportimise probleemidesse, ent siis kukub ta helikopteriga tormitsevasse tulvavette ja paistab, et ellujäänuid pole.
Kui Rebecca ja Adam on sunnitud leppima sellega, et Mayat enam ei ole, pöörduvad nad teineteise poole – algul lohutust otsides ja veidi hiljem kires, teadmata, et hulk kilomeetreid tsivilisatsioonist eemal on Maya vigastatud ja lõksus võõraste juures, keda ta võib-olla ei saa usaldada. Eemal õest, kes teda alati päästis, peab Maya nüüd leidma julguse, et ennast ise päästa – teadmata, et see elu, mis teda varem ümbritses, on igaveseks muutunud.




Üle pika aja väga huvitav lugemine! Esimesed 100 lk läksid väga kiirelt, sest nii huvitav oli!

Lugu kahest õest, kelle vanemad raamatu alguses mõrvati. Pelgasin alguses, et jubeda krimkaga tegemist, ent edasi läks lugu helgemalt. Vanem õde Rebecca, kes oli vanemate tapmise ajal 18aastane, kasvatas oma õde Mayat, kes oli sel hetkel 14aastane. Tüdrukutest said elukutselt arstid. 

Maya abiellus Adamiga, kes oli samuti arst. Nad üritasid last saada, ent see kuidagi ei õnnestunud. Nende vahel tekkisid pinged.

Rebecca nautis erinevaid suhteid ega tahtnud lapsi saada. Temale meeldisid riskid. Ta käis erinevatel päästeoperatsioonidel abiks inimesi ravimas. Ühel sellisel operatsioonil jäi Maya kadunuks ning Adam ja Rebecca arvasid, et ta on surnud. Alguses nad lohutasid teineteist, ent siis tekkis nende vahel säde.

Lõpp läks kuidagi väga kiireks - pliks-plaks võeti otsad kokku, nii et raske oli aru saada, et raamat juba läbi. Tekkis tunne, et oota, aga ... 



Maria Lepmaa "Ma olen sinuga"

Hea Tegu, 2018, 120 lk


Raamatus on mõnusat lugemist usu ja uskmatuse usalduse ja usaldamatuse, tasakaalu ja kahtluste, õnne ja õnnetuse teemadel.
Autor jutustab ladusalt igapäeva elu-olust, jättes lugejale ruumi oma arusaamise väljakujundamiseks.



Lugejate kommentaare


Kristine Allik:
"Raamat läbi loetud. Nii kaasahaarav ja mõtlemapanev! Seda võiks ka teismelised lugeda. Väga hea raamat!"

Inge Krasnikov:
"Loetud. Väga meeldis! Eluline raamat valikutest."

Marje Pajula:
"Raamat meeldis väga. Kaks korda sain kätte võtta ja oligi läbi. Nii põnev oli!"

Liisi Päevatalu:
"Ma olen sinuga" oli minu jaoks kõige huvitavam raamat. Tõeliselt sisukas ja endasse haarav! Ma ei saanud raamatut enne käest, kui läbi loetud sain. Tänan väga huvitava ja kosutava raamatu eest! Jaksu ka edaspidiseks ja häid mõtteid veel selliste raamatute väljaandmiseks!"

Tiiu Koppel:
"Raamat loetud ja meeldis väga. Mõjus nii südantsoojendavalt! Aitäh ilusa elamuse eest!"

Eliina Kudrjavtsev:
"Väga hea raamat! Soovitan soojalt ka teistele!"

Malle Õunap:
"Lugesin raamatu läbi ühe õhtuga. Meeldis kohe väga, väga!"

Kaja Koor:
"Loetud, täitsa kasulik lugemine! Eriti meeldis see, kuidas väikese hiirekese siblimine Küllile mõistuse pähe pani. Tihtipeale ongi elus nõndamoodi."

Kätlin Mägi:
"Mulle väga meeldis! Südantsoojendav ja palju äratundmiskohti."

Helve Väärmaa:
"Väga hea raamat! Palju mõtlemapanevat ja arutlemiseks sobivat teemat, kui tähtis on pere tugi nii noortele kui vanadele, nii mures kui rõõmus. Eriti soovitan seda raamatut lugeda noortel."

Mare Jakobson:
"Neelasin raamatu ühe raksuga alla. Väga lahe stiil ja kerge lugeda, samas mõtteid kui palju sees!"

Helve Koppa:
"Nautisin tõesti seda raamatut nii, et lugema hakates tegin väga lühikesi pause. Juba kaanekujundus kutsub vaatama, mõjub rahustavalt. Olen väga tänulik raamatu eest, suurepärane lugu!"

Lea Kermann:
"Raamat meeldis väga, nagu kõik teisedki sinu raamatud! Nii kergesti loetav ja eluline. Jään ootama sinu uusu raamatuid!"

Theresa Pokk:
"Väha hea ja õpetlik raamat! Soovitan soojalt! Sobib lugeda nii noortel kui ka kõigile teistele igas vanuses."



Lugesid minu raamatut?
Ootan meeleldi tagasisidet!
Olen leitav Facebookist,
samuti võid mulle julgelt kirjutada:

maria.lepmaa@gmail.com







Kolmapäev, 31. jaanuar 2018





Jane Lythell "Sinu vale"

Ersen, 2017, 303 lk


Tutvustus

Ühe naise hirm on teise relv…
„Kui ma meenutan enda ja Kathy suhet, imestan ma, kui naiivne ta oli, kui vähe ta teadis. Samas arvas ta, et tal on olemas kõik: töö, laps, sõbrad ja elukaaslane. Ta arvas, et ta pole ohus. Ta arvas, et mitte miski ei ulatu tema täiusliku maailmani. Ta poleks tohtinud mind usaldada.”


Raamat algas huvitavalt. Kathy läks väikse lapse kõrvalt tööle. Ta töötas ajakirjas toimetajana. Tal oli tore abikaasa Markus. Ajakirja toimetusse asus tööle salapärane naine Heja, kes eriti kellegagi ei suhelnud. Samuti Kathy jaoks oli naine mõistatus, kuna Heja hoidis rangelt töö- ja eraelu lahus. Peagi selgus, et Heja ja Kathy abikaasa olid kunagi suhtes olnud, mis kestis üheksa aastat. Markus oli Heja maha jätnud ning kaugemale kolinud. Heja jaoks oli aga Markus muutunud kinnisideeks ning ta asus meest otsima. Heja leidiski Markuse ja sai teada, et mees oli abiellunud ja lapse saanud. Heja asus tööle samasse toimetusse, kus Markuse abikaasagi töötas, et olla kursis nende eludega.

Seejärel muutus lugu minu jaoks ebameeldivaks ja põnevus kadus. Heja hakkas Markuse ja Kathy kodu ees neid jälgimas käima. Tegi salaja Kathy võtmetest koopiad ja käis nende kodus kolamas. Lõpuks röövis ta nende väikse lapse. Heja oli igatepidi sassis ja segi omadega. Lõppu ette ei ütle.    




Esmaspäev, 29. jaanuar 2018


Susan Mallery "Miljon väikest asja"

Ersen, 2017, 320 lk

Mischief bay sarja 3. osa


Raamatupoe lehel tutvustus

Zoe Saldivar pole mitte üksnes üksik – ta on ÜKSI. Ta tegi hiljuti lõpu aastaid kestnud suhtele, töötab kodus ja tema parima sõbranna Jeni mõtted keerlevad üksnes lapse ümber, nii et ta on nende sõpruse sisuliselt hüljanud. Päeval, kui Zoe jääb koos oma näljasepilgulise kassiga üksi pööningule kinni, saab ta aru, et isolatsioonis elamisele tuleb teha lõpp.
Ta pealtnäha tühi elu võtab ootamatult keerulise pöörde: esimene uus sõber on Jeni lesestunud ema Pam. Ainus mees, kes paneb üle väga pika aja ta kõhus liblikad lendlema, on Jeni vend. Ja kõige selle foonil võrgutab Pami Zoe isa. Pam on segaduses, Jen ärritatud ja Zoele hakkab tunduma, et „üksi” olla polekski vist nii väga paha. 




Jeni elu koosnes vaid ümber oma väikese lapse. Ta muretses üleliia - ikka proovis hoida last kõigist baktereist eemal. Isegi lastehoidu kartis last viia, kuna laps võivat igasugu pisikutega kokku puutuda. Tema sugulased püüdsid teda veenda, et aeg oleks tööle minna ja oma elu elama hakata ning lasta lapsel natukenegi hingata, ent Jen vaid vihastus kõigi peale. Lõpuks tunnistas, et tal olid paanikahood ning sai arstilt vastavad rohud.

Zoe lõpetas suhte mehega, kellega oli 5 a koos olnud, kuna ühtäkki selgus, et mees oli abielus ja tal oli 2 last. Meeleheitehoos magasid nad peale lahkuminekut veel korra ning hiljem leidis Zoe uue toreda kaaslase. Selgus aga, et juhuslikust vahekorrast eksiga oli ta jäänud rasedaks. Zoe otsustas lapse sünnitada, ent mitte suhet lapse isaga jätkata. 

Pam, kes oli mõned aastad üle 50 ja lesk, leidis toreda meestuttava. Mees soovis tõsisemat suhet, ent Pam, kes oli oma laste isaga üle 30 a koos elanud ei soovinud enda kõrvale uut meest, vaid üritas elada oma mälestustele. Ta uskus, et suutis armastada vaid ühte meest ega vajanud kedagi teist oma ellu.

Neljapäev, 25. jaanuar 2018




Linda Howard "Hädavalede võrgus"

Ersen, 2013, 264 lk


Raamatupoe lehel tutvustus

Jay Granger on vapustatud, kui FBI ta uksele ilmub ja teatab, et tema eksabikaasa on sattunud kohutavasse õnnetusse ja lamab koomas. Jay valvab mehe haigevoodi ääres, aga kui Steve Crossfield koomast ärkab, ei ole ta see mees, kellega Jay abiellus. Iroonilisel kombel leiab Jay, et teda tõmbab selle mehe poole hoopis rohkem. Ta peab tahes-tahtmata imestama, kes on see mees tegelikult ja kas tema tõelise identiteedi paljastamine purustaks nende alles avastatud kire.



Raamatu algus mulle meeldis. Mees oli koomas. Arstid kartsid, et patsient ei jää elama. Naine istus aga mehe juures ja rääkis mehega päevade viisi. Mees kuulis kõike, ent liigutada ega rääkida ei saanud. Mees hakkas igatsema naise häält ja soojust, mis temast kiirgas. Alguses arvasid kõik, et tegemist mehe eksabikaasaga, naine isegi uskus seda, ent kui sidemed mehe kehalt ja näolt ja kõikvõimalikud torud eemaldati, taipas naine, et tegemist oli hoopis võõra mehega.

Edasi läks lugu hoopis teise suunda, mis mulle eriti ei meeldinud. Mehel polnud mälu. Tema uskus, et naine oligi tema eksabikaasa, kuna naine ja mõned veel olid nõnda väitnud. Nad olid haiglasoleku ajal üksteisesse ära armunud. Selgus, et mees oli agent, kes oli plahvatuses ainsana ellu jäänud. Üks jõuk ajas mehe jälgi ja politsei viis mehe ja naise varjulisse majja elama. Lõpuks tuli mehele mälu tagasi. Armastus oli suur ja nad jäid naisega kokku.
 

Kolmapäev, 24. jaanuar 2018


Debbie Macomber "Kauplus Blossom streetil"

Ersen, 2017, 320 lk


Raamatupoe lehel tutvustus

Neli kokku põimunud elu…
Seattle´is on väike lõngapood A Good Yarn. Selle omanik on Lydia Hoffman ja kauplus on märk tema unistusest uuest, vähivabast elust. Elust, mis pakub võimalust armastada…
Lydia õpetab algajatele kudumist ja esimese kursuse teema on „Kuidas kududa beebitekki?"". Kursustele tuleb kolm naist. Jacqueline Donovan ei ole rahul naisega, kellega tema ainus poeg abiellus, aga beebiteki kudumine oleks lepituseks.
Carol Girardi jaoks peitub lapsetekis lootusesõnum, kui tema ja ta abikaasa teevad viimase katse last saada.
Ja karmi välimusega Alix Townsend (Alix, kirjutatakse i-ga) õpib tekki kuduma, sest kohus on määranud talle ühiskondlikult kasuliku töö.
Need neli väga erinevat naist, kelle on kokku toonud iidne käsitööoskus, teevad ootamatuid avastusi – nii enda kui teiste kohta. Avastusi, mis viivad sõpruse ja leppimise, naeru ja unistusteni. Avastused, mida oskavad jagada ainult naised…



Olen läbi lugenud mitmeid Macomberi raamatuid. Tema lugudes on palju armsaid hetki ja lugemisega kaasneb mõnus ja helge olemine. 

Ei maksa ehmuda neil, kes pole erilised käsitööhuvilised, nagu oleks raamatus juttu vaid kudumisest. Sellest on muidugi ka, aga eelkõige räägitakse nelja naise eludest. 

Lydia, kes oli lõngapoe omanik ja kudumise kursusi korraldas, oli üle elanud 2 vähiravi. Ta ei julgenud luua uusi suhteid, kuna kartis uuesti haigestuda ja lootis seega nõnda eemale hoida emotsionaalset valu.

Carol oli läbi teinud 3 viljatusravi katset, ent kõik olid lõppenud raseduse katkemisega. Räägiti palju valudest ja vaevadest, mis viljatusraviga seoses pidi naine läbi tegema. Aastatepikkustest katsumustest, millest paar oli sunnitud läbi minema. Suur koorem pani kooselugi proovile. 

Alix, kelle lugu mulle kõige vähem korda läks, oli sunnitud kudumise kursusel osalema, kuna kohus määras talle ühiskondliku töö.

Jacqueline oli hädas rutiinse abieluga. Neil olid abikaasaga juba aastaid nii-öelda eraldi elud. Mõlemad kannatasid vaikides ja üksinda. Nende ainus poeg abiellus ühtäkki ja ämmal tuli tundma õppida võõrast naist, kes oli äkitsi tema miniaks saanud. Alguses ei kannatanud ämm miniat sugugi, ent kui ta lapselapse sündides pisikese oma kätele sai, taipas ta, et oli minia näol saanud endale ka kauaigatsetud tütre, keda ta kunagi omale väga igatsenud oli.  

Pühapäev, 21. jaanuar 2018

Poja areng rõõmustab

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Eesti Naine jaanuar 2018



Anneli Eieri (44) poeg Andre (17) on liitpuudega laps, kõne- ja vaimse häirega autist. Diagnoos pandi poisile 2008. aastal.

3AASTASELT EI RÄÄKINUD

Ema Anneli meenutab: “Kuni 3. eluaastani ei rääkinud Andre ühtegi sõna, ta väljendas end enamasti lüües. Oli näha, et laps on teistmoodi, aga mõtlesin, et poisslapsed ongi hilisema arenguga. Lasteaias käis ta 3–8aastasena logopeedilises rühmas. Kõne oli väga kehv, ta peaaegu ei rääkinudki. Kui poiss läks esimesse klassi, hakkas välja paistma, et midagi on ikka viltu. Üks tuttav soovitas ta uuringutele viia ja Viljandis uuritigi teda 2 nädalat. Seal ilmneski, et tal on autism, millest mul polnud aimugi. Andre oli selleks ajaks 8aastane.”

Pärast uuringut leidis vallavalitsus raha ja kool pedagoogi, et Andre saaks õppida lihtsustatud õppekava järgi. “Algul rakendati seda eesti keeles ja matemaatikas. Alates 3. klassist loodi väikeklass, kus hakati kõikides ainetes lihtsustatud õppekava järgi õppima. Selleks ajaks oli tekkinud kolm õpilast, kes niisugust õppekava vajasid. Kõike seda võimaldas lastele väike Juurikaru põhikool Vändra vallas! Kevadel lõpetas Andre 9. klassi.”

INFO INTERNETIST

Anneli ütleb, et autismi kohta uuris ta põhiliselt internetist, aga sai infot ka õpetajatelt. “Kooliga oli meil väga hea koostöö. Kaks aastat tagasi läbisin ise tegevusjuhendajate koolituse. Õppisin aasta Tallinnas Tervise Arengu Instituudis. Kool andis arusaama, mida autism endast tegelikult kujutab ja kuidas sellega toime tulla. Tegevusjuhendaja on inimene, kes tegeleb erivajadusega, sh vaimupuudega (k.a autistid) inimestega, õppisime nende juhendamist ja hoolekannet. Saime teadmisi liitpuude olemusest ja diagnoosidest ning teraapilistest tegevustest.”

Pool aastat enne Andre kooliminekut ja diagnoosi panekut jäi Anneli töötuks ning oli viis aastat kodune. “Olin 24/7 poja päralt. Enam polnudki võimalik lapse kõrvalt tööle minna. Kui koolis midagi juhtus – vahel laps väsis, ei olnud võimeline enam kaasa töötama –, tuli talle kohe kooli järele sõita. Kui ta oli magama läinud, ei julgenud ma teda üksi koju jätta, sest kui poiss ärkas, võis ta toast välja minna.”

Praegu käib Anneli neljandat aastat tööl. “Pean kogu aeg lapsega arvestama. Õnneks arenes Andre päris hästi ning sai lõpuks juba ise bussiga kooli minna ja koju tulla. Bussijaama tuli teda ikkagi saata. Kui tunde oli rohkem ja ta lõunasele bussile ei jõudnud, pidin talle ise järele minema, sest autistile omaselt keeldus ta teiste bussidega sõitmast. Olid üksnes kindlad bussid, millega ta nõustus sõitma. Tänavu sügisest hakkas Andre käima Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskoolis. Sõidutan teda esmaspäeviti kooli ja reedeti koju.”

IGAPÄEVANE SUUNAMINE

“Kuna poiss ei tunne kella, pean järjepidevalt meelde tuletama pesema, magama ja hommikuti bussi peale minekut, õhtupoolikul õppetükkide tegemist. Lisaks soovib Andre pidevalt süüa, keelan seda, kuna tean, et tal on kõht täis. Ise ta ei suuda lõpetada, vaid sööks muudkui edasi. Kõike seda on tulnud teha päevade, kuude ja aastate viisi. Pidevalt on vaja õpetada, suunata ja juhendada: näiteks et kui toast välja minna, on vaja uks lukustada, või kui on külmad ilmad, peab soojemad riided selga panema. Talvel, kui Andre jalad on punased, on need ilmselt külmunud, kuid ta ise seda ei tunne. Kui õues on pimedaks läinud, peab talle meenutama tuppa tulemist – ise ta seda ei taipa. Kui poeg hommikuti bussi peale läks, oli vaja enne meelde tuletada, et bussijuhile peab piletit näitama.”

Anneli räägib, et rasketel hetkedel aitavad teda positiivne mõtlemine ja ellusuhtumine ning lapse pisimadki edusammud. “Poja areng valmistab mulle tohutut rõõmu. Olgugi et vahel väljendub see kas või ühes väikeses sõnas, tean emana, et see näitab arengut. Kui oma tuttavatele lapse edusammudest räägin, ei kipu nad eriti mõistma, kuna ei tea, mida tähendab kasvatada autisti. Tegelikult jäädakse seesuguses olukorras oma lapsega üsna üksi.”




Linda Howard "Mässaja pisarad"

Ersen, 2017, 256 lk


Raamatupoe lehel tutvustus

Susan pole kunagi varem kohanud Cord Blackstone’i sugust seksikat meest. Cord on oma suguvõsa must lammas. Tal on Blackstone’idega kana kitkuda – tegemist on sama uhke suguvõsaga, kes kaitses Susanit pärast tema abikaasa surma. Cord ei kohku Blackstone’ide karistamisel tagasi millegi ees, aga mis siis, kui ta hävitab selle käigus naise, kes ei suuda lakata teda armastamast?


Olen lugenud sama autori romaani "Iseseisev naine", mis mulle väga meeldis. Seepärast haarasin ka autori järgmise raamatu järele. 

Nojah... Lugu algas kirgliku tantsuga ja pool raamatust käis üks janditamine sellesama tantsiva paarikese ümber, kes ei jõudnud kuidagi seksini. Küll nad üritasid selleni jõuda, ent alati tuli midagi vahele, kas siis telefonihelin, omavaheline tüli vms. Poole peal oli juba tõepoolest tunne, et no seksige juba lõpuks ära, et ehk siis saab ka mõne muu teemaga edasi minna. Kõrvalteema oli ka - suguvõsade vaheline rahateema, võlad vms, ent see jäi nagu tahaplaanile. Esiplaanil oli ikka ülikuum seks... või selleni jõudmine. 

Võib-olla noorematele lugejatele, kes kohtinguigatsuses õhkavad ja roosasdes mullides unistavad, on lugemine sobiv, muidu aga jättis sellise lääge naiivse mulje. 

Laupäev, 20. jaanuar 2018



Susan Mallery "Magus lepitus"

Ersen, 2009, 336 lk


Raamatupoe lehel tutvustus

Kas kodu, kallis kodu? Jesse Keyesist on pärast katsumusi saanud tubli täiskasvanud inimene. Tal on kindel töökoht ja elurõõmus nelja-aastane poeg Gabe, ning seega on tema positsioon palju parem kui viis aastat tagasi Seattle`ist lahkudes... kui ta oli rase ja kui peaaegu keegi teda ei mõistnud. Nüüd on aeg koju minna ja oma deemonitele vastu astuda. Tema õdedele Nicole`ile ja Claire`ile ei avalda aga uus ja parem Jesse kuigi suurt muljet. Ning siis on seal veel Matt, Gabe`i isa, kes teeb Jesse`ile selgeks, et ei taha teda enam iialgi näha, hoolimata ihast, mis ikka veel nende vahel hõõgub. Jesse ei tea, kas ta suudab korvata kõiki vigu, mida ta minevikus on teinud. Kuid võimalus veeta koos Mattiga magusaid öid annab ehk talle selle lisastiimuli, mida ta vajab, et enese ümberkujundamine oleks vaeva väärt...



Peategelane jäi aastaid tagasi rasedaks ja üritas sellest ka oma meestuttavale rääkida, ent mees ei uskunud teda. Naine kolis minema. Hiljem sünnitas lapse ja kasvatas poega, kuni laps sai 4aastaseks. Poeg hakkas isa kohta küsimusi esitama. Naine kolis tagasi endisesse kodukohta ja otsustas lapse isale siiski poega tutvustada. Alguses oli mees vihane ja pidas plaani naiselt laps kohtu kaudu ära võtta, ent vanad tunded lõid lõkkele ja kõik lõppes hästi.

Raamatus oli palju kirjeldatud füüsilise armastuse jagamist, ent see ei olnud sugugi häiriv. Intiimsed stseenid olid esitatud armsalt.  

Kerge lugemine, mõnus ja lihtne naistekas!