TÖÖL PUUDEST HOOLIMATA

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Eesti Naine
Veebruar/2017

Eestis elab üle 130 000 puudega inimese. Tööealistest erivajadustega inimestest ei tööta ega otsigi tööd 72%. Siiski on ka neid, kes on oma võimetele rakendust leidnud ja saavad nii osa tavaelust, tundes end iseseisvamalt. (Allikas: Tallinna Puuetega Inimeste Koda, uuringud aastast 2006–2012.)

Töökad kurdid

Kunstnik Helina Tilk annab oma ateljees tööd paarikümnele inimesele, kelle hulgas on ka erivajadustega töötajaid.

Eesti Kunstiakadeemias graafikakunsti õppinud Helina Tilk hakkas pärast kooli hoopiski portselanimaaliga tegelema. Esimesed esemed valmisid rõõmuks oma perele ja sõpradele. Et aga huvi tema tööde vastu kasvas, tuli tellimusigi muudkui juurde. Nii pidi mõtlema tööjõu palkamisele, et Helina saaks oma käe järgi loodud kavandeid teoks teha. Kord, kui Rootsist tuli üks esimesi suuremaid tellimusi, oli vaja üsna lühikese ajaga maalida 16 000 suveniiri.

“Leidsime vajalikud maalijad oma majast, Kurtide Ühingust. Ja ega läinudki palju aega, kui hakkasime üksteist kenasti mõistma ja töö sai hoo sisse. See oli väga positiivne kogemus nii kurtidele kui ka mulle.” 

Oma firma esimesed ruumid leidiski Helina Kurtide Ühingust Tallinnas. “Mulle meeldisid kohe sealsed suured ja valged ruumid, hea valgustus. Tol hetkel valitses suur tööpuudus, nii et inimesed tulid ise end minu juurde tööle pakkuma. Nüüdseks aga asume hoopis tillukeses hubases töökojas Nõmme ja Hiiu vahel, kus maja on renoveeritud meie vajadusi arvestades,” räägib kunstnikust ettevõtja.

Nende kurtidega, kes loevad suu pealt, on Helina sõnul väga lihtne töötada. Ja aastatega on neil tekkinud ka justkui telepaatiline suhe, üksteisest saadakse enamasti hästi aru. Siiski on Helina kogemusel möödalaskmised vahel paratamatud. “Minu juures töötas erivajadusega inimesi vahepeal rohkemgi kui tavainimesi. Kurdid kogunesid mu ateljeesse lõunapausile, neile meeldis siin muljeid vahetada.” 

Isegi nägemispuudega inimesed on Helina juures ametis olnud, “ent see võib kahjuks lõppeda hoopis nägemispuude süvenemisega... Seepärast olen nüüd inimeste valikul tunduvalt vastutustundlikum. Ka näiteks skisofreenia diagnoosiga töötaja ei ole meie jaoks hea valik, sest haigus võib ägeneda ja tulemused ei ole ettearvatavad.” Kõige enam kiidab Helina kuulmispuudega inimesi, kes on heatujulised ja osavate kätega. Siinsed tööpäevad on tavapikkusega. 

Helina Tilk: “Kui arst ja töötukassa leiavad, et inimene peaks töötama teistsuguse graafiku alusel, oleme alati lahenduse leidnud. Peaasi, et oleks tõsine soov õppida ja vastavalt võimetele tööd teha. Kui kollektiivis on puudega inimene, on tööandjal kohustus vastutada kõikide heaolu eest. Tuleb leida kõigile parim lahendus, et säiliks rahulik töökeskkond. Võib-olla on puudega inimesele vaja luua paremad liikumisvõimalused või paigutada ta hoopis omaette ruumi. Samuti peab keegi olema pidevalt juures ja abistama vajadusel. Loomulikult on see tööandjale lisakoormus ja ega tööpanuski pruugi olla selline, nagu oodatakse. Mõistan täielikult ka neid tööandjaid, kel pole võimalust ega tahet puuetega inimesi kaasata. Lõppude lõpuks on ajendiks enamasti missioonitunne.” 

Puudega inimestel võib olla palju kõhklusi ja hirme, võõras pole neile ka pettumustunne. Helina nendib, et töölt tõrjumisel halvad emotsioonid üksnes süvenevad. “Kui tööharjumust kujundada juba varases eas, kasvab inimene ilma nende hirmudeta. Töö- tamine annab võimaluse osaleda tavaelus ja olla iseseisvam. Me kõik võiksime palju rohkem mõista ja toetada neid, kes meist erinevad, märgata neid enese kõrval.”

Töö ja hobi kattuvad

Pärast rasket õnnetust oma kutsumust järginud Agnes Valgiste on pühendunud invaühingu tööle, aidates paljusid abivajajaid.

Agnes meenutab saatuslikku Rootsi reisi. Tartusse ülikooli arstiteaduskonda õppima asunud neiu sõitis suvel pärast esimest kursust Rootsi Kuningriiki tuttavatele külla. “Teel Stockholmist Västerviki sattusin aga raskesse avariisse. Magasin õnnetuse ajal bussis, kui sõitsime sisse teeveeres seisvale veoautole. Bussi parempoolne külg sai korraliku löögi, nii et oli täiesti kortsus. Kuna istusin bussis kõige ees, sain kõige rohkem kannatada. Mul diagnoositi peapõrutus, mis põhjustas parempoolse halvatuse, ja parema sääre luude murd.” 

Pea pool aastat viibis ta Linköpingi ülikooli haiglas ravil. “Esimese kuu olin intensiivravis, viimased kolm kuud rehabilitatsiooniosakonnas. Koomas olin ühe öö, mõistus selgines aga alles kuu aja pärast. Pärast õnnetust ei suutnud ma korralikult rääkida, sõnad olid seosetud. Logopeedi abiga taastus normaalne kõne alles kuu aja pärast. Samal ajal tuli tagasi ka mälu, sinnamaani oli kõik üks must auk,” meenutab naine. 

Agnese juurde Rootsi haiglasse tulnud ema masseeris tütre kätt ja jalgu ning aitas üle saada õnnetusjärgsest depressioonist. Samuti tuli Agnesel haigla taastusosakonnas palju võimelda ja käelisi harjutusi teha, et jäsemed taas liikuma hakkaksid. Naine meenutab Kanadas elava venna Erich Tõkke külaskäiku haiglasse. Nad vestlesid Jumalast ja tema armust, palvetasid koos. Agnese eest olla eestpalveid tehtud ka Viljandis. Naine paranes jõudsalt ja sai peagi haiglast välja. Ta püüdis järgmisel õppeaastal arstiteaduskonnas jätkata, ent mõistis, et tema tõeline kutsumus on hoopis sotsiaaltöö. Nii asuski ta õppima sotsiaalteaduskonda. 

“Mul on mitmeid kohustusi ja ametinimetusi, ent kõik need koonduvad ühte valdkonda – töö puuetega inimeste ja vanuritega.” Ta on töötanud kaheksa aastat Kuusalu vallas puuetega inimeste kaitse spetsialistina ja psüühilise erivajadusega inimeste tegevusjuhendajana. Samuti on Agnes juhatanud Kuusalu Almakeskuse (sealne sotsiaalkeskus) tegemisi. Praegu on ta ametis Kehra sotsiaalkeskuses puuetega inimeste ja eakate tegevusjuhendajana. Ühiskondlikku tööd teeb Agnes Ida-Harjumaa Invaühingu juhatuses, aidates inimesi aktiveerida ja kodust välja tuua. “Organiseerin toredaid üritusi ja korraldan, et me ühingu liikmed saaksid osa ettevõtmistest üle Eesti. Minu kodupaigas Kuusalus tegutseb näiteks kunstiring ja saab käia mälutreeningus. Iga kuu katsume ette võtta mõne ühepäevase reisi: näiteks oleme sõitnud Rätla dendroparki, käinud Lahemaal mõisatuuril, veetnud päeva Rakveres. Igal suvel teeme kolmepäevase reisi mõnda Eestimaa ilusasse kohta. Samuti osaleme Eesti Invaspordi Liidu korraldatavatel meistrivõistlustel – ujumises, bowlingus, kergejõustikus ja boccias.” 

Agnes peab end õnnelikuks inimeseks, kuna tema töö ja hobid kattuvad. Ta elu ja eneseteostus on seotud invaühinguga. Agnes teab, et kui inimene on ise abi vajanud ja seda ka saanud, võib tal tekkida soov olla ka ise teistele abivajajatele toeks. Loomulikult tunneb naine end õnnelikuna ka tänu toetavale perele, kes on talle väga suureks abiks olnud. “Mul on hooliv abikaasa ja neli vahvat last. Jumal on andnud mulle toreda perekonna ja “teise elu”, mille üle oskan väga õnnelik olla.”

Jõud invaspordist

Piia Jürgensonil on alates lapseeast diagnoositud parempoolne hemiparees ja vasaku käe treemor. Hemiparees ehk ühepoolne kerghalvatus on vasaku või parema käe ja jala lihaste osaline halvatus, mille tavalisemad põhjused on insult ja peaajutrauma. Värin ehk treemor on tahtele allumatu rütmiline väikeseamplituudiline lihaste liikumine, mis põhjustab kehaosa võnkumise. Värin võib ilmneda kätes, peas, näos, häälepaeltes, kehas, jalgades. (Allikas: www.kliinik.ee.)

Sellest hoolimata teeb hakkaja naine sporti ja käib lapsehoidjaks. “Minu haigus diagnoositi üheaastaselt isa süü tõttu tekkinud trauma tagajärjel. See väljendub parema käe ja jala kesknärvisüsteemi kahjustusega halvatuses. Teismelisena lisandus veel vasaku käe värin. Lapseeas mõjutas haigus tervet mu suguvõsa. Esialgu arvati, et ma ei saa millegagi hakkama. Nõukaajal ei teatud invaliididest ju suurt midagi. Igast mu saavutusest räägiti kui maailmaimest, aga aastate jooksul see vaibus. Suurest perest pärit lapsena olin sunnitud tegema samasuguseid asju, mida tegid terved. Liikumisega tekib mul raskusi talviti, kui on libedad teed ja trepid, kus puuduvad kahepoolsed käsipuud.” 

Piia sõnul oli tal lapsena emotsionaalselt väga raske, ta ei mõistnud, miks küll tema peab olema teistest erinev. Ta kaotas noorelt ema, isa läks teise naise juurde ja nii aitas Piial koolid lõpetada hoopis tema onu Enno. 

“Pärast Tallinna invaliidide kutsekooli lõpetamist töötasin Tartu Invaühingus arveametniku ja abivahendite väljastajana. Mõned aastad hiljem avasime Tartus esimese kasutatud riiete kaupluse Invatar, kus töötasin müüjana osalise tööajaga. Mõne aasta pärast sai Tartu Invaühing uued ruumid, kus asusin tööle sekretär-asjaajajana. Kui Kahro Lukk tegi mulle ettepaneku hakata invasporti tegema, polnud mul esialgu sellesse usku. Nüüdseks on sportimine aga kujunenud lausa elulaadiks. Kuulun Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühingusse ning Tartu Liikumispuuetega Inimeste Ühingu juhatusse, kus minu kanda on spordivaldkond.” 

Piia kutsumuseks on saanud lapsehoidja amet. “Lapsehoidmisega olen tegelenud lausa kümneid aastaid. Päevad on tihedad ja algavad hommikul kell 7. Tund hiljem tullakse mulle autoga järele, sõidan tuttava perre lapsi hoidma. Päeva peale lisandub veel üks laps, kes tuleb koolist. Teeme koos süüa, mängime, meisterdame, joonistame, käime väljas, loeme ja vaatame televiisorit, kuni vanemad töölt tulevad.” 

Piia räägib endisest naabrinaisest, kes olevat arvanud, et ta nutab iga päev, kuna on puudega. Ent Piiat tundma õppides hoopis mõistis, et puue ei takista sugugi elamast täisväärtuslikku elu. “Mul on armastav ja toetav pere – elukaaslane, poeg ja minia. Olen tänulik, et sõbrannad pole kunagi mu puudele tähelepanu pööranud ja võtavad mind kui endasugust. Mul on lähedane sõbranna ja üks lahe naabrimees, kes viivad mind kodust välja end tuulutama. Lisaks on mul au kuuluda Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda ja Naiskogusse Kadri, kus mind valiti ka Tartu linna juhatusse.”

Piiale meeldib väga elukaaslase kitarrimängu saatel laulda. Ta naudib kokkamist-küpsetamist. Naine nimetab end naljatamisi oravaks, kes varub keldrisse omatehtud moose, marineeritud kurke ja muid hoidiseid. Samuti meeldib Piiale reisida. Ta on tänu Tartu Kadridele hulka kuulumisele saanud mitmeid aastaid eri maades käia. Järgmisel suvel on plaanis minna Põhja-Poola reisile. 

“Lasin oma vannituba kohandada ja sain selleks kasutada puudega inimese korteri kohandamise teenust. See teenus jääb paljudele aga kahjuks kättesaamatuks, kuna väikesest pensionist pole tuhandeid eurosid omaosaluse jaoks välja käia.“ Vabadel nädalavahetustel valmistab Piia elukaaslasega enda jaoks kaunistustega mööblit. Naine toonitab, et nii lähedased inimesed kui ka toredad tegevused annavad elamiseks jõudu ja rõõmu.