Mari Sajo "Võõra õue peal"

Tänapäev, 2014, 400 lk

Pole siiani veel jõudnud Mari Sajo romaane lugeda, ent nüüd võtsin siis ühe tema raamatutest käsile. Minu jaoks oli küllaltki mahukas raamat. Soovisin juba palju rutem läbi saada, mitte et romaan igav oleks olnud. Hoopis vastupidi - huvitav oli just! Väga põnevalt ja tempokalt kirjutatud.

Esimese 100 lk lugemine läks üpris kiiresti, kuna kogu aeg oli pinge õhus, et mis nüüd edasi saama hakkab. Ja siis... hakkasin romaani edasisi sündmusi kahjuks ette ära aimama. Kui jõudsin lugemisega kohani, kus peategelane Hille läks oma kallima koju õhtusöögile ning märkas seal kahte ühesugust meeste hommikumantlit, siis ma lihtsalt teadsin, mis edasi saama hakkab. Selle kohani jõudes tekkis minus aga pisuke tõrge edasi lugemise suhtes, kuna pettumus esialgsest vaimustusest oli kukkudes suur. 

Siiski lugesin lõpuks edasi. Jõudsin järgmise kohani, kui Hille sünnitas ning tema ette patakas pabereid seati, millele allkirja nõuti. Jällegi sain aimu, mis edasi saab. Kahju hakkas kohe naisest. Üsna pea aga jõudsin kolmanda äratundmiseni, kui Hille ema koos venna Jüriga poole ööni köögis istusid ning mingeid pabereid üle vaatasid. Juba siis teadsin samuti, mida see olukord Hille elus edaspidi muudab. 

Lõpp oli aga vägagi meeldivalt üllatav! Seda ma ei osanud ette aimata. Vahva! Mulle meeldis! Ei kirjuta lõppu ette. 

Lisaks põnevale loole rääkis autor ka üsna palju elust Soomes. Mitmeid kordi kõlasid romaanist läbi Hillele öeldud venna sõnad: "Sa töötad Soomes, seega sinul ju pappi küll." Autor aga räägib Soomes elamise ja töötamise muredestki, kui kallis on elu, kui ise Soomes kohapeal elada. 

Tsitaate romaanist:

"Anna mulle andeks!"

...

"Mida ma peaksin sulle andeks andma? Sa pole mulle ju midagi teinud!"

"Just seda," vastas Ervin. "Et ma pole kõik need seitseteist aastat mite midagi teinud..." (lk 195)

  "Me kõik muutume ajaga. Võta või mind. Äkki, ilma mingi välise põhjuseta olen ma elule hoopis teise pilguga vaatama hakanud. Ja need asjad, mis mulle veel mõni aasta tagasi üldse korda ei läinud, on ühtäkki terve mu elu mõtteks ja sisuks saanud." (lk 218)