VAIMU VÄHK

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Eesti Naine mai 2017


Depressioon on meeleoluhäire
Meeleoluhäire kujuneb järk-järgult pika aja jooksul ja mitmete tegurite koosmõjul. Depressiooni põhitunnus on vähemalt kaks nädalat kestev rusutud meeleolu. Kaob elurõõm ja huvi ümbritseva vastu, väheneb eluenergia. Iga tegevus tundub raske ja kurnav. Valdav on väsimustunne. Sageli kaasnevad kehalised häired (unetus, isutus, kaalukaotus jt). Allikas: kliinik.ee


"Depressioon ei ole moehaigus, nagu räägitakse, pigem vaimu vähk,” kinnitab näitleja ja lavastaja Margus Oopkaup (58) oma kogemuste põhjal.


“Haigusega ei kaasne üksnes meeleolulangus, vaid ka psüühika ja füüsise halvamine. Haigestumiseks piisab rahulolematusest enese ja ümbritseva maailmaga. Depressioon hiilib ligi salakavalalt – muserdava haiguse algstaadiumis ei pruugi aru saadagi, et oled raskesse ja hävitavasse haigusesse jäänud,” räägib Margus.

Tema sõnul on depressioon tühjus. “Minu jaoks kadus nagu kogu maailm, nii mõtted kui ka tunded. Kadus ajataju. Piinas unetus. Voodis pikali olla eriti ei saanud, sest hakkas halb. Tekkis pidev minestustunne. Istusin köögis tugitoolis poolpikali asendis, jalad köögilaua peal. Paksud kardinad olid akende ees, kuna valgus häiris kohutavalt. Silmad olid kinni, ei suutnud neid lahti hoida. Telekas mängis, aga ma ei vaadanud ega kuulanud midagi. Vajalik oli ainult heli, et oleks mingisugune müra toas. Üksnes vegeteerisin tugitoolis ega teadnud, kas on päev või öö.”

Kurnav jõuetus

Margust vaevasid väsimus ja jõuetus. Ta räägib, et isegi WCsse roomas ta neljakäpukil. Üritades püsti tõusta, tabas teda kohe minestustunne. “Vahel minestasingi. Kui see tunne tuli, kukkusin põrandale selili. Hiljem, kui ennast püsti ajasin ja paar sammu teha püüdsin, nägin, kuidas roheline põrandavaip justkui kargas näkku. Kukkusin koridoripõrandale ja kaotasin teadvuse. Uuesti teadvusele tulles lamasin tunde põrandal ühes asendis. Ei suutnud isegi väikest näppu liigutada. Lõpuks võtsin olematu jõu kokku ja roomasin jälle tugitooli.”

Margus nimetab seesugust vegeteerimist “ämber peas tundeks”. “Tavaliselt me ju mõtleme kogu aeg. Aju töötab vahetpidamata. Depressiooniga kaasnes tunne, nagu oleks mõtlemine lõppenud. Peas valitses täielik tühjus. Vahel tulid enesehaletsushood. Nutsin kohe suure häälega. Tekkisid väärtusetuse-, mõttetuse- ja tühisusetunne, mis viisid mõtted suitsiidile. Võtsingi suure koguse rahusteid ja unerohtu, et nii vaikselt siitilmast lahkuda. Jäin magama ja magasin üle hulga aja väga kaua. Ärkasin siiski üles ja siis oli piinlik, et enesetappu üritasin. Teine kord mõtlesin end keldris üles puua. Läksin kindla mõtte ja teadmisega keldrisse, siis selgus aga, et keegi oli vahepeal minu keldriboksi sisse murdnud ja köie ära varastanud. Siis naersin ja mõistsin, et mul ei õnnestu end ära tappa. Rohkem mul selliseid mõtteid ei tulnud.”

Margust vaevas ka isutus. “Ma ei söönud järjest mitu päeva. Alguses ei tahtnud, hiljem läks lihtsalt meelest ära. Mõistsin, et kui üldse ei söö, jään üha jõuetumaks. Kogusin kauplusesse minekuks kodus paar tundi jõudu. Juhtus nii, et panin end küll riidesse, ent kui vajutasin ukselinki, sain aru, et seekord jääb minek ära. Helistasin naabrimehele, kes mulle veidi süüa tõi. Tavaliselt sõin grillliha, ühest tükist piisas kaheks päevaks. Kui ise poodi läksin, siis tekkisid koordinatsiooni- ja tasakaaluhäired. Tuikusin, nagu olnuksin purjus, ja kui tahtsin minna otse, siis jalad viisid teise suunda. Kassajärjekord oli omaette katsumus. Võtsin alati poekäru ja rippusin selle küljes. Vahel hakkas järjekorras seistes nii halb, et jooksin poest välja, vajusin seina äärde ja toit jäigi kärusse. Tekkis lootusetuse tunne.”

Depressioon ei halva üksnes psüühikat, vaid kogu keha, sellega võib kaasneda teisigi haigusi. “Mind tabas paranematu haigus – reumatoidartriit. Mul tekkis jalga jube valu, nii et palusin maja ees seisval suvalisel autojuhil mind EMOsse viia. Seal anusin, et jalg otsast võetaks, kuna valu oli väljakannatamatu. Jalg jäeti alles, suunati reumatoloogi juurde. Valu vastu sain hormoonravi, mis aga sõi ära mu puusa- ja õlaliigesed. Nüüdseks on mul mõlemad puusad ja vasak õlg endoproteesitud – titaanist. Parema õla endoproteesimine ootab veel ees. Hormoonravi lõi segamini ka ainevahetuse. Kehakaal suurenes väga lühikese ajaga 59 kilolt 112 kilole. Nüüdseks olen tasapisi 27 kilo maha võtnud.”

Eemale jäänud

Margus on praeguseks depressiooni põdenud 17 aastat. Ta ütleb, et tänu pikaajalisele ravile on tema tervis paranenud. Kahjuks aga on haigus muutunud krooniliseks, andes pidevalt tunda. “Minust kirjutatakse meedias kui endisest näitlejast. Pärast haigestumist ja teatrist lahkumist ei võtnud minuga enam ühendust ükski sõber ega tuttav. Olin maha kantud. Kui keegi kogemata helistas ja sai teada, et olen haige, siis oli jutul kiire lõpp. Kuid olen ju elus ning tegus näitleja ja lavastaja... Olin igasugusest tööst peaaegu 15 aastat eemal. Mängisin küll paaris teleseriaalis ja ühes filmis. Võimekuse piires juhendasin ka Pärnu haigla psühhiaatriakliiniku päevakeskuse näiteringi, mida teen siiani. Proove teeme nii, nagu tervis lubab. Sunnitud lahkumine teatrist aastal 2000 oligi depressiooni üks peamisi põhjusi. Viibisin sageli haiglaravil, aga ravi mõju läks kiiresti üle. Vahepeal sain korraks jälle jõudu juurde. Juhendan nelja näiteringi ja olen kaks aastat tegelenud ka näitlemisega. Tööd saan teha kõige rohkem poolteist tundi, siis väsin ära ja terve päev on minu jaoks läbi.”

Näitering ja looming 

Aastal 2015 tuli puuetega inimeste konverentsil jutuks, et Pärnu Pimedate Ühingus mängitakse üksnes kabet ja käib koos naisansambel. Margus pakkus välja, et võiks teha näiteringi. Nii läkski. Juba teist aastat loevad nad jõululuuletusi ja mängivad etendusi. Käiakse ka vabariiklikul puuetega inimeste kultuurifestivalil Tartus Vanemuise teatris ja Pärnumaa puuetega inimeste kultuurifestivalil-messil Pärnus Endla teatris. Margus kuulub ka festivali organiseerijate hulka.

“5. novembril 2015 kanti Tartu maakohtu otsuse alusel registrisse MTÜ Pärnu Invateater OOP. Selle teatri asutaja, lavastaja ja juht olen mina.Lisaks sellele olen Pärnu Raeküla Rahva Teatri lavastaja, Lottemaal näitleja ja teen vahel kaasa mõnes teleseriaalis. Kõikidele näitetruppidele kirjutan ise näidendeid, arvestades näitlejate võimete ja eripäradega.”

Margusel on ilmunud kaks luulekogu, üks luuleplaat pimedatele ja vaegnägijatele ning kolm näidendikogumikku. Kirjastusega käivad Marguse sõnul läbirääkimised veel kolme näidendikogumiku ja lasteraamatu avaldamiseks.

“Eelkirjutatu põhjal võib lausa tunduda, et olengi väga töökas, terve ja elurõõmus hing. Tegelikult vajun pärast iga proovi, juba enne kojujõudmist lihtsalt ära. Kodus tihtipeale kukun kokku ega tea järgnevast päevast eriti midagi. Olen siis lihtsalt vegeteeriv elav laip. Kaua nõnda jaksan, ei tea.”

Teistel depressiooni põdejatel soovitab Margus oma haigust teadvustada. “Tuleb tunded ja mõtted läbi analüüsida ning jõuda negatiivsete tunnete algpõhjusteni. Arvan, et see aitab haigusseisundist välja tulla.”