Pühapäev, 26. märts 2017




"Usun paremasse tulevikku!"

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Kodutohter märts 2017


Maiu Maasi räägib haigusest, millega  elanud üle 15 aasta. Raskustest hoolimata on ta õppinud igapäevaelus toime tulema.

"Pidin end pidevalt meelestama positiivse hoiakuga, et kõik läheb ikkagi hästi... Minus on tahe olla tubli. Usun paremasse tulevikku!" räägib Maiu.

Esmaspäev, 20. märts 2017




Heli Künnapas "Tristan"

Tänapäev, 2014, 224 lk


Tegemist on noorteromaaniga. 11. klassi õpilane Miia jääb ootamatult rasedaks. Autor kirjeldab noore tüdruku hingevalu. 

Vanemad sundisid tüdrukut aborti tegema, samuti ka Miia poiss, kes oli lapse isa. Tüdruk plaanitseski aborti teha, kuna pidi end lapsesaamiseks nõnda nooreks. Kogu pikk elu veel ees, mõtles ta. Miial oli unistus hea haridus omandada ja kunagi advokaadina tööle hakata. Veel meeldis talle tohutult tantsida, millega ta koolis tegeleski. Last saades aga kartis ta oma unistused hävitada. 

Kindlameelselt läks ta arsti juurde aega abordiks kinni panema. Ultrahelis aga oma tillukest last nähes ja tema südamelööke kuulates, murdus Miias miski. Ta lihtsalt ei suutnud. Miia taipas, et tema sees polnud mingi "asi", vaid elus inimene. 

Miia otsustas lapse sünnitada. See tegi aga tema elu tohutult raskeks, kuna Miia vanemad ega ka lapse isa polnud sugugi otsusega nõus. Miia elu tehti pidevalt keeruliseks nii kodus kui ka koolis. Lõpuks kolis Miia koos lapsega vanaema juurde ning elu hakkas vaikselt taas ülespoole minema.

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Rasketel aegadel antakse inimesele jõud, millest tal varem aimugi ei pruukinud olla. Mulle raamat meeldis, nagu kõik Heli Künnapase raamatud siiani on meeldinud. Ainus, mis natuke häiris oli alkoholi pruukimine raseduse ajal. Miia ei teinud seda küll palju - kahel korral, ent siiski oli see häiriv. Huvitav lugemine!  



Tsitaate romaanist:

"Perekond peaks olema see tükike maailmast, mis jääb alati püsima, ükskõik, mis maailmas sünnib." (lk 58)

"Me kõik oleme üksi. Mõnikord ainult jääb petlik mulje, et inimesed meie ümber on meie jaoks olemas. Parem on mitte sellest muljest ennast petta lasta." (lk 73)

Laupäev, 18. märts 2017


J. Hohnberger koos Tim ja Julie Canutesoniga
            "Põgenemine Jumala juurde"

Iva, 2005, 184 lk

Raamatupoe lehel olev tutvustus:

Jim ja Sally Hohnberger olid noored ja haritud, nad olid eduka äri, kauni kodu ja kallite autode omanikud ning neil oli kirikus väga hea maine. Kuid edukuse pealispinna all täitis Jimi elu pidev hõivatus, kohustuste surve ja stress. Ta abielusuhe oli kaotanud värskuse, ta kristlik kogemus oli pinnapealne ning ta ei tundnud oma laste mõttemaailma.



Esmalt lugesin läbi samade autorite raamatu „Kutse vaikusse“, mis mulle väga meeldis, seega otsustasin läbi lugeda ka „Põgenemine Jumala juurde“.

Raamatu sisu ümber jutustama ei hakka, kuna võiks ikkagi ise läbi lugeda, et mõista, mida ja millest autor räägib. Ei usu, et piisaks vaid ühekordsest lugemisest, kuna raamatu sisu on sügav ja paneb pikemalt mõtlema olulise üle. Lühidalt kokkuvõtteks: ühel heal päeval taipas peategelane, kes elas täiesti tavalist elu, et ta oli ikkagi rahulolematu. Mida ta siis ette võttis ning milliseks tema elu kujunes, saab igaüks juba soovi korral ise lugeda.

Autor kutsub tulema vaikusse, eemalduma pidevast infomürast, et kuulda ja kuulatada...


Tsitaate raamatust:

„On väliselt edukaid inimesi, kes on jõukad, kellel on võim ja kuulsus – neil on kõik, mida maailmas õnne aluseks peetakse. Kuid sellele vaatamata on nad maailma kõige õnnetumad inimesed, kes sageli lõpetavad oma elu, sooritades sügavas narkouimas enesetapu.“ (lk 14)

„Tühisus on tühjus, miraaž, miski, mida ei saa kunagi käes hoida. Ma olin taga ajanud tühisust, seda ameerika müüti...“ ( lk 19)

„Ma olen veetnud kaua aega oma elust, otsides oma tahtmist ja tehes ennast õnnelikuks. Ma võin teile öelda, et see oli haletsusväärne eksisteerimine! Kui me ei alista oma egot, ei lase vanal, lihalikul loomusel surra, tekib meis konflikt ning rahulolematus eluga ning see puudutab ka teisi meie ümber.“ (lk 123)

J. Hohnberger koos Tim ja Julie Canutesoniga
                       "Kutse vaikusse"



Raamatupoe lehel olev tutvustus:

Peamiselt keskendub raamat üleskutsele muuta südant ja oma elu fookust. Kindlasti ei sobi kõigile meist maal elamine ja see ei olegi autori eesmärk. See raamat kutsub meid üle vaatama prioriteete oma elus, see paneb meid analüüsima, kuidas leida üha kiirenevas maailmas üks vaikne paik ja rahulik aeg... 


Raamatu sisu ümber jutustama ei hakka, kuna võiks ikkagi ise läbi lugeda, et mõista, mida ja millest autor räägib. Ei usu, et piisaks vaid ühekordsest lugemisest, kuna raamatu sisu on sügav ja paneb pikemalt mõtlema olulise üle. Lühidalt kokkuvõtteks: ühel heal päeval taipas peategelane, kes elas täiesti tavalist elu, et ta oli ikkagi rahulolematu. Mida ta siis ette võttis ning milliseks tema elu kujunes, saab igaüks juba soovi korral ise lugeda.

Autor kutsub tulema vaikusse, eemalduma pidevast infomürast, et kuulda ja kuulatada...


Tsitaate raamatust: 

„Ma tundsin, kuidas pinge, mida olin kogu aeg endaga kaasas kandnud, justkui valgus minust välja ja selle asemele tulid rahu ja vaikuse alged.“ (lk 22)

„Paljude inimeste jaoks näib teistest erinev olemine suurima kuriteona. Maailm on seadnud normaalse käitumise standardid, mis ei põhine ei loogikal ega tervel mõistusel, vaid on pelgalt kirjamentaliteedi tulemus. Kui kõik seda teevad, siis järelikult peab see õige olema. (lk 89)

„Abi leidmiseks peame oma mugavustsoonist välja tulema.“ (lk 155)

„Ma soovin südamest, et ka sina võiksid maitsta rahu oma elus. Ma usun, et see on ka sinu südame igatsus. Oled sa nõus seda vastu võtma? Oled sa nõus riskima, et seda saavutada? Kas tuled vaikusse?“ ( lk 170)






Susanna Tamaro "Mine, kuhu süda sind kutsub"


Varrak, 2001, 142 lk

Raamatupoe lehel olev tutvustus:
Loo jutustajaks on vanem naine, kes otsustab enne oma surma kirjutada päevikulaadse kirja oma tütretütrele. Selles kirjas kirjeldab ta oma enesesalgamist ja ütlematajätmisi täis elu, lootes, et tütretütar suudab kunagi majja värsket tuuleõhku tuua. "Meid ei rõhu mitte see, et me surnutest puudust tunneme," ütleb ta oma kirjas, "vaid meie ja nende vahel ütlemata jäänud sõnad." Ta vaatleb kirjas lähedalt, valehäbita ja ilustamata mitme põlvkonna naiste elusid, jutustab oma lugu ja ärgitab tütretütart samasugusele rännakule: rännakule iseenda otsingul.




Mulle raamat meeldis! Vanaema kirjad  oma lapselapsele on elulised ja õpetlikud. Vana naine räägib elust, otse ja ilustamata. Ta kirjeldab suhteid oma vanematega, samuti ka oma mehe ja lapsega. Raamatusse on veel  sisse toodud  valus eneseleidmise teema. Vanaema selgitab ka iseendasse pikalt süüvimise ohtudest ja sellest sõltuvussegi jäämisest. Tema täiskasvanud tütar käis 10 a psühhoanalüütiku juures. Lõppkokkuvõttes  elas tütar ikkagi hirmudes, otsides nö igast unenäost seletust ning urgitses sõltuvuslikult oma minevikus. Tütar paistis kaevuvat oma minevikku,  justkui otsides oma vanemate näol süüdlasi, et miks temast  just niisugune inimene on saanud.  Oma minevikus urgitsemine teda aga kahjuks ei aidanud.

Lugesin esmakordselt raamatu läbi juba u 11 a tagasi. Loost jäi kõlama sügavus, nii et nüüd võtsin uuesti lugemise ette. Tõsine ja hea raamat!



 Tsitaate välja tuua oli väga raske, kuna palju oleks tahtnud välja kirjutada. Mõningaid neist:


„Igaüks võtab oma näited sellest maailmast, mida ta kõige paremini tunneb.“ (lk 15)

„Kahjuks aga pole me seebimulli sees õnnelikult õhus hõljuvad olendid.“  (lk 21)

„Korratus häiris mind rohkem, kui miski muu. Mu sisemuses puudus keskpunkt, nii ei sallinud ma sugugi, kui nägin endast väljaspool seda, mis oli mu sisemuses.“ (lk 24)

„Muutused kuhjuvad varjus, tasakesi, ja siis korraga plahvatavad. Ühtäkki murrab üks inimene ringist välja, otsustab olla teistsugune.“ (lk 37)

Pühapäev, 12. märts 2017




Pisikese naerupalliga ühe päeva kaupa

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Kodutohter mai 2016


Tiina Rohtmets on tubli ja hakkaja ema, kes kasvatab raske puudega last.
Tiina ei pea ennast usklikuks inimeseks, ent mõnikord talle siiski tundub, nagu oleks olemas miskit meist kõrgemat.
"Vahel olen isegi palvetanud ning tundnud, et sellest on kasu."

Neljapäev, 9. märts 2017




Räppimine - tee paranemisele

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Kodutohter
Detsember 2016



Joosep Vau (27) räägib insuldist, mis tabas teda 17-aastaselt.

Hea ja halva võitlus

Haiglavoodis lebades nägi Joosep järgmist und: „Ma nägin, et oli nagu hea ja halb pool, ja siis need võitlesid omavahel. Terve öö nägin unes sõda. Hommikul ärgates nägin, et võitjaks osutus hea pool. Siis kuulsin ka arstidelt, et jään elama.“ 


Teisipäev, 7. märts 2017





Kõik tuleb õigel ajal

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Kodutohter 
August/2016


Raili Randmaa töötab koolis abiõpetajana, abistades nägemispuudega last. 

Lisaks jagub teda veel ka Valkla babtistikogudusse, kus tema abikaasa on pastoriks. Raili lööb kaasa kogudusetöös ja tegeleb ka lastega pühapäevakoolis.   
Raili usub, et murede puhul on lahendused olemas-tulemas omal õigel ajal!

Esmaspäev, 6. märts 2017



"Saviga tegelemine on nagu teraapia"

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Kodutohter
Veebruar/2017


Marju Reismaa räägib polüartriidist. 

Lisaks veel sellestki, kuidas leidis oma ellu uue kire - keraamika.
Rasketel hetkedel on Marju saanud abi kirikust, kus teenib vabatahtlikuna.
“Olen teistele toeks, kuidas aga oskan. Inimeses, kes on abi saanud, tekib sisemine vajadus ka teisi abistada. Nii ka minul," räägib Marju.





Jõud lapse naeratusest

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Kodutohter
November/2016



Helen Variksoo kasvatab Wolf-Hirschhorn sündroomiga last.
 
"Mul on südamel öelda lugejatele, et palun olge puuetega inimestega tolerantsemad, kuna me ju keegi ei tea kunagi, millistes olukordades peame hakkama põetama puudega pereliiget või oleme sunnitud ise elama puudega!“ räägib Helen.

Neljapäev, 2. märts 2017






Ketlin Priilinn "Igavesti sõbrad"

Tänapev, 2012, 182 lk

Raamatu tagakaanel olev tutvustus:

Noorsooromaani peategelane on 12-aastase Stella, kelle ema on pärast rasket autoõnnetust sügavas depressioonis – ta ei suuda leppida oma invaliidsusega ega oska eluga edasi minna. Stellal tuleb üksinda hakkama saada nii masenduses ema kui ka segaduses kasuisaga. Kogu kodune majapidamine ja ka väikese õe kantseldamine on järsku üksnes tema kaelas. Kõige hullem on aga see, et Stellal pole ainsatki sõpra, kellega oma muresid jagada. Siis aga tutvub ta internetifoorumis Saaraga, omavanuse särtsaka tüdrukuga, kelle hädad on samuti tingitud emast. Kuid need hädad on sootuks teist laadi ja Stellal pole neid sugugi kerge mõista. 

Tunnistan ausalt, et vahepeal jätsin mõningaid kohti vahele, kuna kohati lugu minu jaoks  venis. Teema oli aga tõsine - depressioon. Stella ema jäi liiklusõnnetuse tagajärjel poolest jalast altpoolt põlve ilma ega suutnud kuidagi sellega leppida. Tema elukvaliteet langes järsult, enam ei saanud tööl käia ega üldse lastega koos midagi toredat ette võtta. Vähemalt nii ta ise valis, et lihtsalt ei saa midagi teha. Emale soovitati küll, et võimalik protees panna, et liikuda saaks ise, mitte vaid üksnes karkudega. Ema valis aga kahjuks masenduse ja olesklemise.

Stella ema depressiooni kirjeldused meenutasid mulle kohati Margus Karu romaani  "Nullpunkt", kus samuti emal oli raske depressioon ning kogu pere selle tõttu kannatas. Nii ka Ketlini romaanis. Kahju lastest, kes peavad varakult täiskasvanuks saama, kuna vanemad ei saa oma eludega hakkama. Jäävad nõnda ju kõik kodused ülesanded laste kanda, kuna depressioonis vaevlev inimene ei suuda või ei taha midagi teha.

Stellal oli ka sõbranna Saara, kelle ema oli tütre hilises eas ilmale toonud. Saara ema oli vastupidiselt Stella emale, kes midagi tütrega koos ei suutnud teha just selline hakkaja – tema ihkas vägagi tütrega koos palju aega veeta. Tütar aga soovis seltsida rohkem oma sõpradega. Saara ema oli valus näide sellest, mis võib juhtuda, kui vaid üksnes oma lastele elada. Laste sirgudes  leiavd võsukesed omale enda elu ning vanemad võivad seetõttu end eemaletõugatuna tunda. Nii ka Saara ema puhul. Pidevalt oli ta mures, et tütar temaga enam koos midagi toredat teha ei soovi. Emal meest polnud, samuti paistis tal endal ka vähe sõpru olevat.

Tohutult meeldis mulle Stella suur lugemishuvi. Koolis vahetundides ta pidevalt luges ja ka kodus luges palju. Kuigi paljud klassikaaslased norisisid tüdrukut seepeale nohikuks, ei loobunud Stella oma hobist. Tüdrukul oli unistus – saada kirjanikuks! Stella oli julge, kuna suutis jääda iseendaks, mitte ei läinud kambavaimuga kaasa. Ka peol, kus ta koos sõpradega käis, julges ta keelduda halbadest ahvatlustest. Stella jäi ikka iseendaks! Tubli tüdruk!

Kokkuvõttes hea ja õpetlik raamat noortele!


Tsitaate romaanist:

„Ma tahaksin ise ka kunagi kirjanikuks saada, sellepärast ongi nii põnev saada teada kirjanike eludest ja sellest, millised on nende kõige paremad ja kuulsamad raamatud. Mulle oleks meeldinud, kui oleksime kirjandustundides rohkem rääkinud raamatutest – sellest, mida keegi on viimasel ajal lugenud ja mis on lemmikraamatud jne.“ (lk 18)

„Saara ei oska oma ema hinnata. Oleks ta minu olukorras, alles siis saaks ta ehk aru, milline väärtus see on, kui su ema on terve ja normaalne.“ (lk 89)