Susanna Tamaro "Mine, kuhu süda sind kutsub"

Varrak, 2001, 142 lk

Raamatupoe lehel olev tutvustus:

Loo jutustajaks on vanem naine, kes otsustab enne oma surma kirjutada päevikulaadse kirja oma tütretütrele. Selles kirjas kirjeldab ta oma enesesalgamist ja ütlematajätmisi täis elu, lootes, et tütretütar suudab kunagi majja värsket tuuleõhku tuua. "Meid ei rõhu mitte see, et me surnutest puudust tunneme," ütleb ta oma kirjas, "vaid meie ja nende vahel ütlemata jäänud sõnad." Ta vaatleb kirjas lähedalt, valehäbita ja ilustamata mitme põlvkonna naiste elusid, jutustab oma lugu ja ärgitab tütretütart samasugusele rännakule: rännakule iseenda otsingul.

Mulle raamat meeldis! Vanaema kirjad  oma lapselapsele on elulised ja õpetlikud. Vana naine räägib elust, otse ja ilustamata. Ta kirjeldab suhteid oma vanematega, samuti ka oma mehe ja lapsega. Raamatusse on veel  sisse toodud  valus eneseleidmise teema. Vanaema selgitab ka iseendasse pikalt süüvimise ohtudest ja sellest sõltuvussegi jäämisest. Tema täiskasvanud tütar käis 10 a psühhoanalüütiku juures. Lõppkokkuvõttes  elas tütar ikkagi hirmudes, otsides nö igast unenäost seletust ning urgitses sõltuvuslikult oma minevikus. Tütar paistis kaevuvat oma minevikku,  justkui otsides oma vanemate näol süüdlasi, et miks temast  just niisugune inimene on saanud.  Oma minevikus urgitsemine teda aga kahjuks ei aidanud.

Lugesin esmakordselt raamatu läbi juba u 11 a tagasi. Loost jäi kõlama sügavus, nii et nüüd võtsin uuesti lugemise ette. Tõsine ja hea raamat!

 Tsitaate välja tuua oli väga raske, kuna palju oleks tahtnud välja kirjutada. Mõningaid neist:

„Igaüks võtab oma näited sellest maailmast, mida ta kõige paremini tunneb.“ (lk 15)

„Kahjuks aga pole me seebimulli sees õnnelikult õhus hõljuvad olendid.“  (lk 21)

„Korratus häiris mind rohkem, kui miski muu. Mu sisemuses puudus keskpunkt, nii ei sallinud ma sugugi, kui nägin endast väljaspool seda, mis oli mu sisemuses.“ (lk 24)

„Muutused kuhjuvad varjus, tasakesi, ja siis korraga plahvatavad. Ühtäkki murrab üks inimene ringist välja, otsustab olla teistsugune.“ (lk 37)