J. Hohnberger koos Tim ja Julie Canutesoniga
            "Põgenemine Jumala juurde"

Iva, 2005, 184 lk

Raamatupoe lehel olev tutvustus:

Jim ja Sally Hohnberger olid noored ja haritud, nad olid eduka äri, kauni kodu ja kallite autode omanikud ning neil oli kirikus väga hea maine. Kuid edukuse pealispinna all täitis Jimi elu pidev hõivatus, kohustuste surve ja stress. Ta abielusuhe oli kaotanud värskuse, ta kristlik kogemus oli pinnapealne ning ta ei tundnud oma laste mõttemaailma.

Esmalt lugesin läbi samade autorite raamatu „Kutse vaikusse“, mis mulle väga meeldis, seega otsustasin läbi lugeda ka „Põgenemine Jumala juurde“.

Raamatu sisu ümber jutustama ei hakka, kuna võiks ikkagi ise läbi lugeda, et mõista, mida ja millest autor räägib. Ei usu, et piisaks vaid ühekordsest lugemisest, kuna raamatu sisu on sügav ja paneb pikemalt mõtlema olulise üle. Lühidalt kokkuvõtteks: ühel heal päeval taipas peategelane, kes elas täiesti tavalist elu, et ta oli ikkagi rahulolematu. Mida ta siis ette võttis ning milliseks tema elu kujunes, saab igaüks juba soovi korral ise lugeda.

Autor kutsub tulema vaikusse, eemalduma pidevast infomürast, et kuulda ja kuulatada...

Tsitaate raamatust:

„On väliselt edukaid inimesi, kes on jõukad, kellel on võim ja kuulsus – neil on kõik, mida maailmas õnne aluseks peetakse. Kuid sellele vaatamata on nad maailma kõige õnnetumad inimesed, kes sageli lõpetavad oma elu, sooritades sügavas narkouimas enesetapu.“ (lk 14)

„Tühisus on tühjus, miraaž, miski, mida ei saa kunagi käes hoida. Ma olin taga ajanud tühisust, seda ameerika müüti...“ ( lk 19)

„Ma olen veetnud kaua aega oma elust, otsides oma tahtmist ja tehes ennast õnnelikuks. Ma võin teile öelda, et see oli haletsusväärne eksisteerimine! Kui me ei alista oma egot, ei lase vanal, lihalikul loomusel surra, tekib meis konflikt ning rahulolematus eluga ning see puudutab ka teisi meie ümber.“ (lk 123)