J. Hohnberger koos Tim ja Julie Canutesoniga
"Põgenemine Jumala juurde"
Iva, 2005, 184 lk
Raamatupoe lehel olev tutvustus:
Jim ja Sally Hohnberger olid noored ja haritud, nad olid
eduka äri, kauni kodu ja kallite autode omanikud ning neil oli kirikus väga hea
maine. Kuid edukuse pealispinna all täitis Jimi elu pidev hõivatus, kohustuste
surve ja stress. Ta abielusuhe oli kaotanud värskuse, ta kristlik kogemus oli
pinnapealne ning ta ei tundnud oma laste mõttemaailma.
Esmalt lugesin läbi samade autorite raamatu „Kutse vaikusse“,
mis mulle väga meeldis, seega otsustasin läbi lugeda ka „Põgenemine Jumala
juurde“.
Raamatu sisu
ümber jutustama ei hakka, kuna võiks ikkagi ise läbi lugeda, et mõista, mida ja
millest autor räägib. Ei usu, et piisaks vaid ühekordsest lugemisest, kuna
raamatu sisu on sügav ja paneb pikemalt mõtlema olulise üle. Lühidalt
kokkuvõtteks: ühel heal päeval taipas peategelane, kes elas täiesti tavalist
elu, et ta oli ikkagi rahulolematu. Mida ta siis ette võttis ning milliseks
tema elu kujunes, saab igaüks juba soovi korral ise lugeda.
Autor kutsub tulema vaikusse, eemalduma pidevast infomürast, et kuulda ja
kuulatada...
Tsitaate raamatust:
„On väliselt edukaid inimesi, kes on jõukad, kellel on võim
ja kuulsus – neil on kõik, mida maailmas õnne aluseks peetakse. Kuid sellele
vaatamata on nad maailma kõige õnnetumad inimesed, kes sageli lõpetavad oma
elu, sooritades sügavas narkouimas enesetapu.“ (lk 14)
„Tühisus on tühjus, miraaž, miski, mida ei saa kunagi käes
hoida. Ma olin taga ajanud tühisust, seda ameerika müüti...“ ( lk 19)
„Ma olen veetnud kaua aega oma elust, otsides oma tahtmist ja
tehes ennast õnnelikuks. Ma võin teile öelda, et see oli haletsusväärne eksisteerimine!
Kui me ei alista oma egot, ei lase vanal, lihalikul loomusel surra, tekib meis
konflikt ning rahulolematus eluga ning see puudutab ka teisi meie ümber.“ (lk
123)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.