Heli Künnapas "Homme on ka päev"

Tänapäev, 2013, 224 lk
  
Oleme nüüdseks Heliga päris palju raamatuid omavahel vahetanud. Katsun blogis ka tema loomingust natukene kirjutada. Heliga muljeid vahetades, oleme jõudnud järeldusele, et meil on palju sarnaseid mõtteid, mida kirja oleme pannud. Mõlemad oleme teineteise raamatuid lugedes kohati tundnud, nagu loeks iseenda kirjutatut.

Heli raamatutes on kohe sellist soojust ja armsust, kuidagi kodune tunne tekib!

Pärast romaani "Homme on ka päev" lugemise lõpetamist, tekkis minus koheselt küsimus, et kas järg on ka tulemas. Oleksin soovinud lugeda, kuidas kulgeks naispeategelase elu peale suurt elumuudatuse tegemist. Kas otsus on teinud teda nüüdseks eluga rahulolevamaks?

Romaan räägib edukast naisest, kel on "kõik" justkui olemas, ent kes sisemiselt üha enam närbub. Ta jätab maha mehe, loobub oma tööst ja kolib välja kaunist unelmate kodust. Naine alustab kõike nö uuelt lehelt. Ta paistab olevat rahul ja oma õnne leidvat.

Kas aga uus suudab rahuldust pakkuda ka pikemaajaliselt? Kas uus töökoht on  parem? Uus mees südamelähedasem? Uus kodu hubasem? Need on küsimused, mis jäävad minu jaoks nö õhku rippuma. 

Heli jaoks aga on lugu lõppenud, vähemalt nii ta mulle ütles. Olgu siis nii, eks lugejale peabki otsad lahti jätma, et mõtestada just endast lähtuvalt loetule omaloodud järg.
Igatahes romaan on kirjutatud soravalt ja huvitavalt üles ehitatud. Kogu aeg oli selline pinge õhus, et mis nüüd edasi saab. 

Katkendeid romaanist.

"Kõige rohkem saame kahetseda otsuseid ja tegusid, mis on jäänud tegemata. Kui sa midagi ära teed ja see läheb valesti, siis tuleb sellest õppida. Ja kui võimalik, siis tehtud viga ära parandada. Kui pole võimalik, siis lihtsalt järgmisel korral paremini teha." (157)

Ükskõik, millises eluetapis inimene on, ikka tahetakse midagi muud, ikka igatsetakse kas seda, mis on läinud, või seda, mis alles tulemas. Aga milline on normaalne elu, kui sa saad aru, et vat nii just peabki praegu olema?" ( lk 184)