Neljapäev, 24. mai 2018



Ettevaatust - puugid!


Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Eesti Naine mai 2018


Kevadel muutuvad puugid aktiivseks. Anneli Püüding (48) räägib puukentsefaliidist oma kogemuse põhjal.

AVASTASIN PUUGI 

Anneli meenutab: “Oli 2017. aasta septembri keskpaik ja väljas mõnusalt soe. Suplesin ja pikutasin rannaheinas. Õhtul leidsin tagumikult imepisikese puugi, mille poeg mul küljest naksas. Järgmistel päevadel kontrollisin puugihammustuse kohta pingsalt. Vaatasin iga pesukorra lõpus, kas kehal on mingeid erilisi märke, aga kõik paistis korras olevat.
Möödus kõigest nädal, kui ilmnesid hootised peavalud, mis sarnanesid migreeniga. Edasi järgnesid peavalud koos iiveldushoogudega. Algul arvasin, et tegemist on tööväsimusega ja iiveldus on sellest, et olen midagi halba söönud.
Pärast üheteistkümnendat päeva ei teadnud ma oma elust aga enam midagi – mäluauk! Olid vaid mõned üksikud pildid, mis ma unenäo arvele kirjutasin.”

ÄRKASIN HAIGLAS 

Kui Anneli taas silmad lahti tegi, taipas ta, et on haiglas. Haiglaõde küsis kohe: “Ärkasite? Kas teate, kus viibite? Mis teie nimi on? Kui vana te olete?” “Nendele küsimustele vastamine võttis mul tunnikese aega, sest mu pea lõhkus valutada ja miski justkui surus silmi pealuu seest välja. Raskusi tekitas kõnelemine, ma ei osanud end väljendada. Mõttes suutsin küll vastata, kuid ei teadnud, et ei olnud sõnu häälega edastanud. Käia ei saanud, sest ei osanud. Mu käed ja keha värisesid.”

Anneli oli selleks ajaks viibinud juba mitu päeva Põhja-Eesti regionaalhaiglas, kuhu ta oli Kuressaare haiglast helikopteriga kohale toimetatud. “Minu suurim unistus on olnud helikopteriga lennata – ja nüüd magasin selle ajal ega mäletanud midagi! Olin väga pettunud. Ärkamise järel käitusin nagu imik. Ma ei teadnud, mis kell on, millal on hommik või õhtu ega sedagi, kas soovin süüa või ei. Seejärel algas kiire taastumine. Alateadvuses oli mu põhisiht hakata kohe tegutsema. Tahtsin tõusta, sest tööl mind kindlasti vajatakse.

Oktoobri keskel viidi mind üle neuroloogiaosakonna tavapalatisse. Kohtumine külla tulnud vennaga oli meeliülendav ja soe. Olin olnud veendunud, et keegi lähedastest ei saa mind vaatama tulla, sest nad elavad kaugel ja kõigil on oma tegemised. Tänu vennale õnnestus mul tagasi saada oma virtuaalmaailm. Olin kõikvõimalikud koodid unustanud.”

Anneli peavalud olid olnud tingitud puuginakkusest – puukentsefaliidist. “Haigus oli mind muutnud otsekui viieaastaseks lapseks. Imelikul kombel tundus, justkui oleks minu vaimne keha arukas ja täiskasvanud, füüsiline keha aga nõder ning et aju edastab lapsikusi. Tundsin, kuidas nõder keha kõnnib ja kõrval tatsub valutava peaga keha.

Iga päev sundisin end tõusma ja liikuma. Peagi suutsin lühikest maad läbida juba ilma abiraamita. Tohutult palju uut jõudu sain töökaaslase külaskäigust, kes tõi uudiseid “meremaailmast” ehk mu töökohalt laevalt. Tema särav olemus, siirus ja helisev naer sütitasid mind tegusid tegema – rohkem kõndima ja kontrollima liigutusi vastavalt aju korraldustele. Tütre pere külaskäik oli samuti väga südantsoojendav.” Lapselapse soovid vanaemale olid täis siirast armastust: “Noh, Mummi, vaata, kui ilus ilm on! Tõuse nüüd üles ja saa ruttu terveks! Tule mulle külla ka!”

TAASTUSRAVIKESKUSES

“25. oktoobril kirjutati mind haiglast välja ja suunati Põhja-Eesti taastusravikeskusesse, kus viibisin kaks nädalat. Algas tõsine töö – enda proovilepanek. Mind valitses mõte, et taastusravi järel olen terve ja lähen tööle. Igatsesin väga merele tagasi. Keskuses mõistsin, et kõik, mida teen, teen endale. Kui lubasin endale laiskust, polnud ka edasiminekut. Sundisin end proovima ja üritama, isegi kui oli valus. Iga päev käisin võimlemas. Treeningul ei pannud peavalu nagu tähelegi, sest nii põnev oli. Tegevusteraapias olin häiritud, sest peavalud segasid keskendumist.”

Anneli meenutab, kuidas avastas lõpuks rõõmuga, et tal pole enam peavalusid. “Olin nii õnnelik! Tablette polnud enam vaja. Peavalud lõppesid 6. novembril. Soovin südamest tänada oma uue elu õpetajaid: dr Stela Kilki, tegevusterapeut Katrin Palut, füsioterapeut Kai Kuuslerit ja neuropsühholoog Kadri Labu!”

OMETI KODUS

10. novembril sai Anneli koju. “Milline õnnetunne, aga samas ka pettumus – tööle minna veel ei saanud. Nutsin peatäie. Olin ju kõigest hingest pingutanud. Poeg võttis mu käest autovõtmed, et ma autoga sõitma minnes viga teha ei saaks.

Koostasin kindla treeningukava. Hommikul jooga, pusle kokkupanek, matemaatikaülesannete lahendamine, ajalehtede valjusti lugemine, arvamusartikli analüüs ja pildi kohta jutukeste kirjutamine. Päeval aja peale jalutuskäik, vastavalt võimalustele ujumine, ristsõna lahendamine. Õhtul puhkus ja preemiaks jäätis tubli päeva eest.

Seadsin eesmärgiks olla 1. detsembril piisavalt tugev ja terve, et sõita autoga Pärnusse tütrele külla. Väga igatsesin lapselapsega kohtumist. Minu unistus täitus! Tegin neile kõigile üllatuse, kui saabusin tema 6. sünnipäevale.”

Novembri viimasel nädalal jätkus Anneli taastusravi Kuressaares, kus talle määrati individuaalne füsioteraapiline võimlemine, ujumine rühmaga ja tegevusteraapia. “Võimelda oli põnev ja vahva, kuid üle kõige meeldis mulle basseinis käia. Juba teise korra tulemusel taastus tasakaal ja käed ei värisenud enam. Sõbrannagi oli igati nõus mind abistama. Koos temaga tegime pikki jalutuskäike, kõndisime 10 000 sammu täis. 20. detsembril taastusravi lõppes.

Olen haigusest täielikult paranenud ja oma ea kohta kiiresti taastunud. Olen tänulik kõigile oma lähedastele ja sõbrannadele ning oma saavutustega väga rahul! Suur südamlik tänu perearst Kersti Tuulingule, kes oli minuga väga kannatlik ja nägi mu riukad läbi. Usun, et õigeaegne vaktsineerimine päästab palju. Nüüd on mul puugikaitse peal, vaktsineeritud on ka mu lähedased. Tänavu jaanuaris alustasin taas merel tööd.”


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.