Poja areng rõõmustab

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Eesti Naine jaanuar 2018



Anneli Eieri (44) poeg Andre (17) on liitpuudega laps, kõne- ja vaimse häirega autist. Diagnoos pandi poisile 2008. aastal.

3AASTASELT EI RÄÄKINUD

Ema Anneli meenutab: “Kuni 3. eluaastani ei rääkinud Andre ühtegi sõna, ta väljendas end enamasti lüües. Oli näha, et laps on teistmoodi, aga mõtlesin, et poisslapsed ongi hilisema arenguga. Lasteaias käis ta 3–8aastasena logopeedilises rühmas. Kõne oli väga kehv, ta peaaegu ei rääkinudki. Kui poiss läks esimesse klassi, hakkas välja paistma, et midagi on ikka viltu. Üks tuttav soovitas ta uuringutele viia ja Viljandis uuritigi teda 2 nädalat. Seal ilmneski, et tal on autism, millest mul polnud aimugi. Andre oli selleks ajaks 8aastane.”

Pärast uuringut leidis vallavalitsus raha ja kool pedagoogi, et Andre saaks õppida lihtsustatud õppekava järgi. “Algul rakendati seda eesti keeles ja matemaatikas. Alates 3. klassist loodi väikeklass, kus hakati kõikides ainetes lihtsustatud õppekava järgi õppima. Selleks ajaks oli tekkinud kolm õpilast, kes niisugust õppekava vajasid. Kõike seda võimaldas lastele väike Juurikaru põhikool Vändra vallas! Kevadel lõpetas Andre 9. klassi.”

INFO INTERNETIST

Anneli ütleb, et autismi kohta uuris ta põhiliselt internetist, aga sai infot ka õpetajatelt. “Kooliga oli meil väga hea koostöö. Kaks aastat tagasi läbisin ise tegevusjuhendajate koolituse. Õppisin aasta Tallinnas Tervise Arengu Instituudis. Kool andis arusaama, mida autism endast tegelikult kujutab ja kuidas sellega toime tulla. Tegevusjuhendaja on inimene, kes tegeleb erivajadusega, sh vaimupuudega (k.a autistid) inimestega, õppisime nende juhendamist ja hoolekannet. Saime teadmisi liitpuude olemusest ja diagnoosidest ning teraapilistest tegevustest.”

Pool aastat enne Andre kooliminekut ja diagnoosi panekut jäi Anneli töötuks ning oli viis aastat kodune. “Olin 24/7 poja päralt. Enam polnudki võimalik lapse kõrvalt tööle minna. Kui koolis midagi juhtus – vahel laps väsis, ei olnud võimeline enam kaasa töötama –, tuli talle kohe kooli järele sõita. Kui ta oli magama läinud, ei julgenud ma teda üksi koju jätta, sest kui poiss ärkas, võis ta toast välja minna.”

Praegu käib Anneli neljandat aastat tööl. “Pean kogu aeg lapsega arvestama. Õnneks arenes Andre päris hästi ning sai lõpuks juba ise bussiga kooli minna ja koju tulla. Bussijaama tuli teda ikkagi saata. Kui tunde oli rohkem ja ta lõunasele bussile ei jõudnud, pidin talle ise järele minema, sest autistile omaselt keeldus ta teiste bussidega sõitmast. Olid üksnes kindlad bussid, millega ta nõustus sõitma. Tänavu sügisest hakkas Andre käima Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskoolis. Sõidutan teda esmaspäeviti kooli ja reedeti koju.”

IGAPÄEVANE SUUNAMINE

“Kuna poiss ei tunne kella, pean järjepidevalt meelde tuletama pesema, magama ja hommikuti bussi peale minekut, õhtupoolikul õppetükkide tegemist. Lisaks soovib Andre pidevalt süüa, keelan seda, kuna tean, et tal on kõht täis. Ise ta ei suuda lõpetada, vaid sööks muudkui edasi. Kõike seda on tulnud teha päevade, kuude ja aastate viisi. Pidevalt on vaja õpetada, suunata ja juhendada: näiteks et kui toast välja minna, on vaja uks lukustada, või kui on külmad ilmad, peab soojemad riided selga panema. Talvel, kui Andre jalad on punased, on need ilmselt külmunud, kuid ta ise seda ei tunne. Kui õues on pimedaks läinud, peab talle meenutama tuppa tulemist – ise ta seda ei taipa. Kui poeg hommikuti bussi peale läks, oli vaja enne meelde tuletada, et bussijuhile peab piletit näitama.”

Anneli räägib, et rasketel hetkedel aitavad teda positiivne mõtlemine ja ellusuhtumine ning lapse pisimadki edusammud. “Poja areng valmistab mulle tohutut rõõmu. Olgugi et vahel väljendub see kas või ühes väikeses sõnas, tean emana, et see näitab arengut. Kui oma tuttavatele lapse edusammudest räägin, ei kipu nad eriti mõistma, kuna ei tea, mida tähendab kasvatada autisti. Tegelikult jäädakse seesuguses olukorras oma lapsega üsna üksi.”