Susan Mallery "Hoia mind"

1. raamat
Ersen, 2016, 320 lk


Raamatupoe lehel tutvustus

Destiny Mills on veendunud, et kirel on oma koht – nagu selle kantrilaulu sõnades, mis ta vanemad kuulsaks tegi. Pärast draamat ja südamevalu tulvil lapsepõlve tahab tema sellist elu, mis oleks rahulik. Turvaline. Kipling Gilmore seda ei ole. Destiny lühiajaline töö Fool´s Goldis viib ta iga päev kokku endise maailmaklassi mäesuusatajaga. Osake temast ihkab vähemalt kordki järele anda... kuid ülejäänu tunneb õudu mõtte juures, mis võib juhtuda siis, kui ta seda teeb. 

Kuigi õnnetus ta karjäärile lõpu tegi, elab Kipling endiselt põnevuse nimel – ja romaan vapustava punapeaga nagu Destiny oleks väga meeldiv meelelahutus. Kuid uue kaastöötaja jaheda fassaadi all on naine, kes vajab enamat, kui tema on eales endast andnud. Koos selle naisega on ta valmis riskima. Kuid armastus – nagu ka suusatamine – on seotud usaldusega. Ja enne kui võid lendu tõusta, pead olema valmis kukkuma.



Alustasin lugemist pisikese eelarvamusega, et kindlasti on tegemist nii-öelda hästi kerge roosamannaliku lugemisega. Sain aga hoopis meeldiva üllatuse osaliseks. Tuli välja, et raamatus oli palju sügavaid mõtteid, mille üle järele mõelda.

Peategelane naine Destiny oli tulnud raskest lapsepõlvest. Tema vanemad olid kantrilauljad ja tiirutasid tihti ringreisidel. Destiny vanemad elasid pidevalt kokku-lahku elu, mis naist lapsena väga kurnas. Nii ema kui ka isa abiellusid ja lahutasid ka teistega ning lõpuks oli lapsi palju koos, kui vanemad jälle proovisid kooselu. Destiny oli lapsena pidevalt hirmul, kuna ei teadnud kunagi, mis järgmine päev tõi. Kas elasid tema vanemad veel koos või olid nad kuskile esinema sõitnud, nii et tüdruk oli hoidjatega jäetud. Kui tüdruk sai 10, võttis vanaema ta enda juurde elama, siis sai Destiny lõpuks tunda hoolitsust ja turvatunnet.

Destiny nägi oma vanemate ja nende bändikaaslaste elude pealt, kuidas lasti tühistel emotsioonidel hävitada elusid ja perekondi. Destiny oli endasse võtnud arusaama, et tema ei lase iialgi seksil oma elu ära rikkuda. Ta oli süütu kuni 28aastani, kuni kohtas Kiplingit. Esialgu suhtus ta mehesse külmalt, kuigi mainis, et tema sooviks on kunagi luua perekond ja saada lapsed. Destiny aga rõhutas eelkõige, et tema vajab turvalisust ja rahu, et liigsed emotsioonid ei vii elus edasi.

Kipling oli mõnes mõttes Destinyga sarnane. Temagi hoidus liigsest lähedusest, kuna arvas, et armastus iseenesest oli kuidagi tühine, ei lugenud sõnad, vaid armastust näitavad teod. Mees oli oma elus palju valu näinud ja tal oli raske uskuda armastusse. Kiplingil oli palju suhteid olnud, ent ta ei lasknud iial kedagi endale väga lähedale. Ta kartis pühendumist. Suhtest eemaldumine oli tema jaoks enesekaitse. Kipling oli oma elus küll ja veel kogenud, et naised ihkavad kuulda ilusaid sõnu. Tema aga keeldus imalaid komplimente tegemast, kuna tema jaoks olid need tühised. Mees pidas palju olulisemaks, kuidas teineteisega käituti, mitte, mida öeldi.

Kuidas mehe ja naise suhe edasi kulges, ei hakka ette ütlema. Kas nad suutsid oma hirmudest üle olla ja luua eneste jaoks toimiva ja rahuldustpakkuva suhte või mitte, saab igaüks juba ise soovi korral lugeda.