Kajsa Ingemarsson "Kõik sai alguse veest"

Ajakirjade Kirjastus, 2014, 524 lk



Raamatupoe lehel tutvustus

Näib, et menukirjanik Stella Fribergil on olemas kõik, millest üks naine võib unistada. Tema raamatud, mille peategelaseks on Franciska Falke – 19. sajandi Stockholmis tegutsev noor ja iseseisev eradetektiiv – troonivad raamatumüügi edetabelite tipus nii Rootsis kui välismaal. Nüüd seisab ees sarja viimase, kümnenda raamatu kirjutamine. Ja kõik oleks suurepärane, kui ainult poleks seda veeleket seal vannitoa põrandal. Järgneb terve rida ootamatuid ja šokeerivaid sündmusi, mis pööravad terve Stella elu pea peale. „Kõik sai alguse veest” pakub tabavat sissevaadet kirjastusmaailma ja ühe kirjaniku argipäeva, maalides ühtlasi ka humoorika ja mõtlemapaneva pildi kuulsuse ja edu varjukülgedest.



Kindlasti huvitav lugemine neile, kes tegelevad kirjutamisega. Raamatus räägiti palju kirjaniku elust - tema argipäevast, suhtlemisest kirjastusega ja meediaga. Antud kirjanik oli pigem tagasihoidlik ega soovinud anda eriti intervjuusid, kuna tahtis oma eraelu vaid enda teada hoida. Kui siis kirjastus siiski soovitas tal naisteajakirjale intervjuu anda ning kirjanik sellega nõustus, tabas teda hiljem ränk pettumus. Kirjaniku sõnad olid ümber muudetud ja kirjutatud sedagi, mida ta ei öelnud - kõik ikka parema müügi nimel. Hiljem sellest kirjastajale kurtnud, ei leitud sealgi midagi halba, kuna kirjastus siiski soovis uue raamatu edukat läbimüüki, mitte ei hoolinud kirjanikust kui isikust. 

Veel kajastati raamatus kirjaniku perekonda, kes sugugi ei hoolinud sellest, et naine kirjutas. Oli ka suhteid kahe mehega. Esimene, kellega kirjanik aasta aega koos oli, ehmatas naist enese teadmata ränga üllatusega, mille tõttu nende suhe purunes. Teine mees, kellega kirjanik suhte lõi, oli töömees, kes tema korteris remonti käis tegemas. Kirjanik rõhutas, et tal oli raske leida sobivaid mehi, kuna mehed ei suutnud kohaneda naise rikkuse ega edukusega.  

Esimest poolt raamatust, kus peamiselt räägiti kirjaniku elust, ma nautisin ainiti. Võiksin öelda, et ma mitte üksnes ei lugenud, vaid lausa "sõin" raamatut. Ei raatsinud korraga palju lugeda, sest iga lehekülg oli nii kaasahaarav. Poole peal aga, kui kirjaniku meestuttav nii-öelda vägagi ebameeldiva üllatusega naisele vahele jäi, muutus edasi lugemine väga raskeks. Raamatu lummus oli minu jaoks kadunud. Raamatu esimest poolt aga loeksin mõne aja pärast kindlasti uuesti, sest see oli nii haarav ja sügav!