Debbie Macomber "Kauplus Blossom streetil"

Ersen, 2017, 320 lk


Raamatupoe lehel tutvustus

Neli kokku põimunud elu…
Seattle´is on väike lõngapood A Good Yarn. Selle omanik on Lydia Hoffman ja kauplus on märk tema unistusest uuest, vähivabast elust. Elust, mis pakub võimalust armastada…
Lydia õpetab algajatele kudumist ja esimese kursuse teema on „Kuidas kududa beebitekki?"". Kursustele tuleb kolm naist. Jacqueline Donovan ei ole rahul naisega, kellega tema ainus poeg abiellus, aga beebiteki kudumine oleks lepituseks.
Carol Girardi jaoks peitub lapsetekis lootusesõnum, kui tema ja ta abikaasa teevad viimase katse last saada.
Ja karmi välimusega Alix Townsend (Alix, kirjutatakse i-ga) õpib tekki kuduma, sest kohus on määranud talle ühiskondlikult kasuliku töö.
Need neli väga erinevat naist, kelle on kokku toonud iidne käsitööoskus, teevad ootamatuid avastusi – nii enda kui teiste kohta. Avastusi, mis viivad sõpruse ja leppimise, naeru ja unistusteni. Avastused, mida oskavad jagada ainult naised…



Olen läbi lugenud mitmeid Macomberi raamatuid. Tema lugudes on palju armsaid hetki ja lugemisega kaasneb mõnus ja helge olemine. 

Ei maksa ehmuda neil, kes pole erilised käsitööhuvilised, nagu oleks raamatus juttu vaid kudumisest. Sellest on muidugi ka, aga eelkõige räägitakse nelja naise eludest. 

Lydia, kes oli lõngapoe omanik ja kudumise kursusi korraldas, oli üle elanud 2 vähiravi. Ta ei julgenud luua uusi suhteid, kuna kartis uuesti haigestuda ja lootis seega nõnda eemale hoida emotsionaalset valu.

Carol oli läbi teinud 3 viljatusravi katset, ent kõik olid lõppenud raseduse katkemisega. Räägiti palju valudest ja vaevadest, mis viljatusraviga seoses pidi naine läbi tegema. Aastatepikkustest katsumustest, millest paar oli sunnitud läbi minema. Suur koorem pani kooselugi proovile. 

Alix, kelle lugu mulle kõige vähem korda läks, oli sunnitud kudumise kursusel osalema, kuna kohus määras talle ühiskondliku töö.

Jacqueline oli hädas rutiinse abieluga. Neil olid abikaasaga juba aastaid nii-öelda eraldi elud. Mõlemad kannatasid vaikides ja üksinda. Nende ainus poeg abiellus ühtäkki ja ämmal tuli tundma õppida võõrast naist, kes oli äkitsi tema miniaks saanud. Alguses ei kannatanud ämm miniat sugugi, ent kui ta lapselapse sündides pisikese oma kätele sai, taipas ta, et oli minia näol saanud endale ka kauaigatsetud tütre, keda ta kunagi omale väga igatsenud oli.