Martina Haag "Midagi on valesti"

Varrak, 2017, 192 lk

Tutvustus

Kuuled jutte, kuidas see teistega on juhtunud. Tunned neile kaasa. Ja tead sügaval sisimas, et sinu endaga ei juhtu seda mitte kunagi. Ehkki tegelikult pole sul õrna aimugi. Eesti juurtega populaarse rootsi kirjaniku Martina Haagi raamat „Midagi on valesti“ on romaan ellujäämisest, põhjatust tundrujärvest, kuhu keegi minna ei tohi, ühest punaseruudulisest jopest ja sellest, kuidas end lõpuks püsti ajada, kuigi oled surmkindel, et rohkemaks pole sa suuteline. Petra ja Anders on olnud abielus viisteist aastat, neil on kaks toredat poega. Nad on õnnelik perekond. Selline, mis jääb püsima kõikide tormide kiuste. Vähemalt nii on Petra alati uskunud. Aga siis ühel kevadel lihavõttepühade ajal märkab ta nende suvekodus voodi kõrval küünlajalga. Miks on Anders üksi suvilas ööbides küünla põlema pannud? Kas elekter oli ära? Või kas ta ei olnudki seal üksi? Petetud ja maha jäetud Petra püüab veel oma abielu eest võidelda, ent kui kõik pingutused jooksevad liiva, võtab ta aja maha ja põgeneb tundrusse. Seal alustab ta matkamajakese valvuri töö kõrval lahutusest raamatu kirjutamist, et ennast taas kokku lappida.

Raamat räägib valust. Kurb ja masendav lugemine. Ühe perekonna lagunemise lugu, kes on koos elanud 15 aastat. Mahajäetud naise valu, kahe poja valu. Lõhutud said kaks perekonda, mehe armukese perekond samuti. Mahajäetud naise meeleheitlik minevikumälestustes tuhnimine, mis läks suhtes valesti.

Ei meeldinud raamatu ülesehitus. Kohati ei saanud aru naise mõtetest, olid hüplevad siia-sinna. Pigem oli tegemist nagu päevikuga, mida vaikselt endale kirjutada, et oma mõtetest aru saada. Iseenda teraapia. Lugu kui selline ei olnud haarav jutustus.

Hinge läks koht, kui naine märkas poes ajakirjakaanel suurt fotot endast ja oma mehest ning nende vahele oli joonistatud käristatud joon. Kirjutati nende lahutusest. Naine seisis kaant vaadates ja mõtles, et kaane oli kujundanud inimene, kes võis olla samuti pereinimene... ja ta sai selle eest tasu...