Tuule Lind "Liivakella helinal"

Tänapäev, 2017, 136 lk

Raamatupoe lehel tutvustus

Et mida ma siis kardan? Ilmselt muutusi, mis võivad mu igapäevasest rutiinist välja kiskuda. Kardan avada hinge ja südame seni veel võõrale inimesele, kes erineb täiesti mehest, kellega aastaid koos sai elatud. Kes tuleb su ellu hoopis teistsuguste arusaamade ja harjumustega, paneb sind tundma tundeid, mis ammu varjusurmas olnud, paiskab segi su näiliselt rahuliku kulgemise läbi igatsus- ja erutus­vaese elu. Kas ma olen selleks valmis? Pean ju olema, ega mul siis enam esimene noorus pole. Kardan ma veel ühte asja. Nimelt tean – ja see on puhtalt minu eripära, arvan ma –, et kui esimene mulje uuest tuttavast pole hea, läheb mul esialgu ikka väga kõva aur mulje tagant inimese loomuse ülesleidmiseks. Ma seletan. Kui minu eas naine läheb teisele ringile, on ju loomulik eeldada, et potentsiaalne kavaler kannab endas kindlaid ealisi muutusi: kurrud näos on sügavad, juuksed on pealaega hüvasti jätnud, vaadet kinganinadele varjab kõht, lõua all on lott ja oma teed on läinud vasakult viies ülahammas. Võibolla koguni mitu hammast ... Sooja huumoriga räägib peategelane, naine 50 +, oma otsingutest. Tema hing keeldub vanust tunnistamast ja süda ei loobu unistamast ...


Naine 50+ otsis internetist tutvumiskuulutuste kaudu omale kaaslast. Tema abikaasa laskis temast palju noorema juurde jalga. Peategelane jättis tugeva mulje ega jäänud norutama, vaid läks rahulikult oma eluga edasi. Naine oli vanuses, kus teadis oma väärtust, kuigi mõistis, et pole enam nii noor ega sile, et tutvumiskuulutustes eriliselt silma paista. Meeldis peategelase otsekohesus ja oskus olukordadele läbi huumori vaadata.