"Otsustasin olla võitja, mitte kaotaja!"

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Eesti Naine september 2017


Emakakaelavähk on emakakaela lamerakkepiteelist arenenud pahaloomuline kasvaja. Oma läbielamistest raske haigusega oli nõus rääkima Ingard Raagmaa (61).

Emakakaelavähki haigestumise keskmine iga on 50 aastat, kuid see haigus võib esineda ka 20aastaselt. Emakakaelavähki esineb tänapäeval järjest noorematel naistel. Ingardile teatati karm diagnoos 2005. aastal. “Mäletan, et mu tervis oli olnud alati väga hea. Eriti ei kurtnud millegi üle. Ainult ühel korral, suvel 2004, tundsin minestustunnet, aga see oli ka kõik.”

EHMATAV DIAGNOOS 

2005. aasta jaanuari alul algas aga Ingardil ühtäkki verejooks. “Ei olnud mul mingeid valusid ega muid vaevusi, lihtsalt hakkas verd jooksma. Kutsusin kohe kiirabi ja mind sõidutati kiiresti haiglasse. Mingisugust hirmu mul siis ei olnud. Võeti proovid ning juba järgmisel päeval sain koju. Jäin ootama analüüside tulemusi. Nädala pärast selgus kahjuks tõsiasi, et mu emakas on pahaloomuline kasvaja.”

Ingardi sõnul mõjus diagnoosi teadasaamine talle laastavalt. “Tundsin, kuidas kogu mu maailm lihtsalt kokku varises. Nutsin järgemööda päris mitu tundi. Olen väga tänulik oma vanemale pojale Alparile, kes toetas mind palju materiaalselt, ja tütrele Karmenile, kes käis minuga Tartus arstide juures ning aitas mu tuju veidikenegi üleval hoida.

Esmalt määrati mulle keemiaravi. Pidin sõitma neljal korral Tartusse, kus tuli viibida neli tundi tilguti all. Seejärel sõitsin tagasi koju. Minu jaoks tekitas sõitmine suuri lisakulutusi. Tänan südamest oma usuvendi ja -õdesid, kes mind transpordiga ning ka materiaalselt aitasid.”

TERVENDAVAD JALUTUSKÄIGUD POJAGA

Ingard tunnistab, et pärast esimest keemiaraviprotseduuri kõik tegelikult alles algas. “Jäin väga nõrgaks. Mäletan, et kui olin voodis järjekordses kohutavas kriisis, siis oigasin: “Ma enam ei jõua! Tahan surra!” Seda juhtus pealt kuulma mu poeg Ivo, kes oli siis 17aastane. Poiss tuli mu juurde ja kinnitas, et ma ei tohi surra – et kellega siis tema jääb. Poeg utsitas mind voodist üles tõusma. Ta aitas mu riidesse ja läksime välja jalutama. Ivo rääkis, et koos saame kõigest võitu. Nõnda saidki meie jalutuskäigud justkui haiguse raviks.”

Naise ümber oli raskel ajal palju sõpru. “Alati oli minu jaoks olemas usuõde Reet. Kui ma olin järjekordses kriisis, siis tema tuli ja palvetas mu eest. Muidugi palvetas minu eest lausa kogu kogudus. Maikuus oli mul operatsioon, mis kestis 15 tundi. Taastumiseks kulus palju aega. Käisime ikka pojaga jalutamas. Arst ütles mulle tookord, et mõned defektid võivad jääda, näiteks nagu elevandijalg. Meil oli aga pojaga juba kindel mõte, et lihtsalt jalutame haiguse eest ära. Kummaline oli see, et ma ei osanud enam joosta – läksin kodust kaugele ja proovisin, mõtlesin veel, et millise jalaga üldse alustada. Tagantjärele mõeldes ajab see mind naerma.”

HEAD TERVISENÄITAJAD 

Ingardi tervis on nüüdseks täielikult taastunud. “Olen kõik oskused tagasi saanud ja elevandijalga mul ka ei ole. Minu kõrval olid alati suureks toeks mu kallid lapsed. Kokku sain 36 kiiritusseanssi – 18 välist ja 18 sisemist. Selleks elasin lausa kuu aega Tartus. Kiiritusravi mõjus mulle vägagi väsitavalt. Mäletan, et pidin lausa mitu korda puhkama, kui läksin Vallikraavi tänavast Turu tänavasse. Pärast neid raskeid läbielamisi kannatasin mitu korda ka soolesulguse käes, mis oli seotud liidetega, need on aga tänu arstide tarkusele välja ravitud. Olen tohtritele südamest väga tänulik! Tihti olen nüüd mõelnud, kui targad ikka on arstid. Nad lõikasid mu kihthaaval lahti, opereerisid halvaloomulise välja ning panid mu kihiti taas õigesti kokku.

“Poeg ütles, et ma ei tohi surra – kellega siis tema jääb.”

Nüüd võin taas elada täisväärtuslikku elu. Kui käin arsti juures, siis perearst ikka ütleb, et mu näidud võiksid tervetelegi eeskujuks olla. Käin tööl, teen tervisesporti ja tunnen elust igati rõõmu. Mõtlesin, kas 2005. aasta oli minu jaoks õuduste aasta või hoopis õppetund eluks. Taipasin lõpuks, et ennast tuleb armastada ja enda eest peab hoolitsema. Olen otsustanud olla õnnelik. Minu kõrval on mu armsad ja kallid sõbrad, ning neid on palju. Lihtsalt tuleb otsustada olla võitja, mitte kaotaja!”