ELU HÄIRIV MIGREEN

Tekst: Krista Kiin, Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Eesti Naine juuli 2017

Migreen on levinuim neuroloogiline haigus, mis väljendub tugeva peavaluna, mida saadavad enamasti iiveldus ning tundlikkus valguse, müra ja lõhnade suhtes. Vaevuse tekkepõhjustest täit tõde ei teata, kuid leitud on palju soodustavaid faktoreid, nagu stress, hormoonide tase, ere valgus, ilmatingimused, pärilikkus, veepuudus ning vale või ebapiisav toitumine.

Mitu sammu ette

Katrin Veering (42) sai migreeni diagnoosi alles nelja aasta eest. Raskete peavaluhoogudega on ta aga hädas olnud keskkooli lõpetamisest saadik. “Alguses olid valud harvad ja allusid valuvaigistitele. Noorena oli erinevus veel selles, et siis avaldusid valuhood pigem raske ja pingelise perioodi järel. Kui olin koolis sessil, siis õppimise ja eksamite perioodil valusid ei olnud, aga niipea kui kõik tehtud sai, olin kohe ka valuga voodis. Praegu põhjustavad valuhooge enamasti hormonaalse tasakaalu muutumine, vahel ka teatud toit või magamatus.Tööl käies on ette tulnud üksikuid päevi, mil hoolimata kõigist ennetavatest meetmetest, sh ravimite võtmisest, ei suuda ma hommikul voodist välja tulla. Nendel hetkedel vajan kõige enam toetust ja mõistmist. Minust endast ei sõltu siis enam midagi. Ilmselt mõistab sellist valu lõpuni siiski vaid keegi, kes on ise sama läbi teinud. Seda ei ole võimalik ette kujutada, see halvab kogu elu.”

Katrin rääkis noorena oma probleemist perearstile, kes teda aga aidata ei osanud. “Eriti hulluks läksid valuhood 1996. aastal. Raskematel juhtudel, kui valuvaigisti enam ei aidanud, sõitsin kiiresti EMOsse ja lasin süsti teha. Tol ajal ei olnud veel spetsiaalseid ravimeid. Migreeni ei peetud haiguseks, seega olin oma murega üsna üksi. Peoga valuvaigistite võtmine lõppes ühel hetkel, kui migreenivalule lisandus iiveldus ja ühtegi tabletti ma valu ajal enam neelata ei saanud. Edasi tekkisid paanikahood juba ainuüksi mõttest taluda taas mitu päeva järjest valusid. Lahendust ikka ei olnud. Võtsin käsimüügist ostetud valuvaigisteid, mida sai vees lahustada, kuigi neelata oli neid ikkagi väga raske. Aastal 2013 proovisin esimest korda spetsiaalseid migreeniravimeid. Need mõjusid leevendavalt, kuid valu päris ära ei võtnud. Õnneks olid tabletid nii väikesed, et kannatas neelata. Mõni aeg hiljem jäin lapseootele ja raseduse ajal kadusid valud täiesti.”

Katrini sõnul algas võitlus valudega eelmisel aastal uuesti. “Valuhood olid veelgi tugevamad ja neid ma enam kannatada ei suutnud. Läksin uuesti perearsti juurde, koos vaatasime läbi kõige uuemad preparaadid. Perearst avastas, et nüüd on müügil uued erilised tabletid, mis suus sulavad, mõjuvad kiiremini ja aitavad paremini. Tõepoolest on see esimene rohi kõigi nende aastate jooksul, mis enamasti aitab. Praegu on mul alati üks karp tablette käekotis ja üks retsept igaks juhuks tagavaraks. Tean, et rohi tuleb suhu panna kohe, kui valu ilmneb – nii on tulemus kõige parem. Lisaks võtan regulaarselt suus lahustuvat magneesiumi, mis leevendab samuti hoogude kulgu ja pikkust. Praegu arvatakse, et migreeni võib vallandada muu hulgas magneesiumi- ja veepuudus. Katsun korralikult süüa ja eriti vedelikku tarbida. Suur kohvijoomine ei tule mulle kohe kindlasti kasuks, seda olen ka tunduvalt piiranud. Mingil perioodil soovitas perearst jälgida, kas mõne toidu söömise järel tekivad samuti vaevused. Avastasin, et liiga palju šokolaadi, juustu, krõpse ja vürtsikat Aasia toitu võib mulle halvasti mõjuda. Nüüdseks olen paika pannud reegli, et tarbin kõike mõõdukalt ja vaheldusrikkalt.”

Kõige rohkem aitab ja toetab Katrinit abikaasa. “Olen rivist väljas olnud päevi ja väikeste lastega peres on see väga keeruline. Abikaasa ärgitaski mind otsima uusi ravimeid ja nüüd küsib alatasa, kas tabletid on ikka välja ostetud. Palju abi on olnud ka joogast ja ujumisest. Juba aastaid tagasi sai minust suur joogasõber. Isegi kui regulaarselt tunnis käia ei jõua, teen kodus harjutusi ja mediteerin. Migreenihoo ajal püüan samuti teha joogahingamist. Sügav hingamine pakub mulle leevendust. Ujumine on samuti väga lõõgastav, nii et püüan korra nädalas ikka trenni jõuda. Kokkuvõtteks võin öelda, et olen õppinud haigusega elama. Arvestan alati mitu sammu ette ja püüan oma elu nii korraldada, et saan endale tagada võimalikult kvaliteetse elu.”

Rohkem naiste haigus

“Migreeni esineb naistel kaks kuni kolm korda sagedamini kui meestel,” märgib Ida-Tallinna Keskhaigla neuroloogiakeskuse juhataja ja Confido Erameditsiinikeskuse neuroloog dr Toomas Toomsoo. “Naiste migreeniatakid on pikema kestusega ja neil esineb ka peavalude taastekkimist sagedamini. On teada, et igapäevane toimetulek ja elukvaliteet on naistel migreenihoogude ajal kehvem ja taastumisperiood pikem, mistõttu naiste migreen on saanud suuremat tähelepanu kui meeste oma. See aga ei tähenda, nagu meestel migreeni ei esineks, pigem on see neil aladiagnoositud.”

Tänapäeval on migreeni tekkepõhjustele palju lähemale jõutud kui varem – usutakse, et need on tingitud sügaval ajus toimuvatest muutustest. Migreen on aju reaktsioon ärritustele, mis tekib välistest, aga ka veel teadmata mõjuteguritest aju enda poolt. Migreeni jaotatakse enamasti kaheks: nn tavaline migreen ja klassikaline ehk auraga migreen. Mõlemal vormil on ühised tunnused, kuid auraga migreeni korral lisanduvad enne peavalu kas nägemis või kõnehäired, tundlikkuse häired jäsemetes või näos (enamasti ühepoolselt) ja lihasnõrkus. “Auraga migreeni korral võib olla ka suurem vaskulaarsete haiguste tekkimise risk – enam küll naistel, aga viimased uuringud näitavad, et oht varitseb ka mehi,” lisab dr Toomsoo.

“Kõige sagedamini tekib migreen nii naistel kui ka meestel 30.–39. eluaasta vahel. Kuni puberteedieani esineb migreeni tüdrukutel ja poistel võrdselt. Edasi hakkab sooline erinevus kasvama. Näiteks 13–15aastastest neidudest kannatab migreeni all 6,4% ja noormeestest 4%. Kõrghetke saavutab migreeni esinemine 30. eluaastatel, hakates pärast 40. eluaastat vaikselt langema, jäädes naistel siiski sagedasemaks tervisehäireks kui meestel. On huvitav, et pärast 50. eluaastatesse jõudmist peaks migreen taanduma, kuid uuemad uuringud näitavad siiski, et selles vanuses naistel võib tekkida n-ö teine migreenilaine. 

Dr Toomsoo sõnul vaevavad migreeniga kaasnevad seisundid (astma, ärevus, depressioon) nii mehi kui ka naisi. “Naiste peavalud kestavad pikemalt ja on olemuselt raskemad, samuti on neil enam kaasuvaid sümptomeid: valgus- ja heli- kartus, iiveldustunne ja naha hellaks muutumine. Ka on migreeni põhjustatud elukvaliteedi langus naistel suurem – nemad jäävad tõvevoodisse rohkem, mehed seevastu lähevad pigem valuga tööle. Paraku on ka leitud, et pärast 30. eluaastat võib õrnema soo migreeni kestus pikeneda ja kulgeda intensiivsemalt, samal ajal kui meeste peavalu püsib ühetaolisena.”

Sageli peetakse stressi migreeni soodustajaks, kuid on terve hulk uuringuid, mis väidavad vastupidist – stressi ajal esineb migreeni harvem, pingelanguse ajal aga hoopis enam. Migreeni teket mõjutavad suuresti suguhormoonid. Dr Toomsoo sõnul on naised, kes kannatavad menstruaalmigreenide all, tundlikud östrogeenitaseme langusele, mistõttu aju reageerib sellele väga tugeva valuga. “Ka testosteroonitaseme langus võib põhjustada meestel migreeniatakke. Samas on teada, et testosteroonitase ei lange ainult hormonaalsetel põhjustel, vaid ka stressi ja depressiooni mõjul, niisiis peavad tohtrid meeste migreeni uurides välistama selle, et mängus ei ole meeleoluhäired. Mis pärilikkusse puutub, on küll leitud, et migreeniga seostub terve rida spetsiifilisi geene, kuid otseselt ei saa öelda, et üks geneetiline taust oleks rohkem naiste või meestega seotud – pilt on enam-vähem sarnane.” 

Dr Toomsoo rõhutab, et naised tarvitavad migreeni korral rohkem spetsiifilisi ravimeid ehk triptaane, mehed võtavad pigem tavalisi valuvaigisteid. “Tugevam pool käib ilmselgelt vähem arsti juures ning tarvitab ka vähem ravimeid. Naised on teadlikumad ka migreeni ennetamises – nad kasutavad rohkem profülaktilisi ravimeid. Seega võiksid haiguste vallas paremini informeeritud naised oma migreenikust mehi peavaluspetsialistide juurde suunata, et koos tohtriga arutada tõhusamaid ravivõimalusi.” 

Medikamentidele lisaks leidub alternatiivseid ravivõimalusi, enamasti toetavad need siiski laialt levinud tablettravi. “Abiks võivad olla paljud vanad ja uued ravimeetodid, nagu manuaalteraapia, nõelravi ja pilates, aga ka mitmed massaaži eriliigid, sh Yumeiho teraapia. Paljud on saanud migreenile leevendust, kui on muutnud toitumist – hakanud sööma vähem liha ja gluteeni sisaldavaid toite ning tarbima rohkem taimseid toiduaineid. Tõhusalt võib toimida magneesiumi lisamine raviskeemi kas tablettide või seemnete (kõrvitsaseemned) kujul. Kombineeritud ravi aitab migreeniga paremini toime tulla. Isegi kui näib, et miski enam ei aita, tuleb siiski proovida ja katsetada kõiki võimalusi, konsulteerides oma arstiga.”