teisipäev, 28. veebruar 2017



Heli Künnapas "Mu koju tood sa"

Heli Kirjastus, 2017, 116 lk

Sarja: "Mõni õhtu romantikat" teine raamat.

Olen nüüdseks mitmeid Heli romaane lugenud, kõik väga meeldivad mulle. Heli romaanides on elutarkust, soojust, lihtsust ja sügavat inimesetundmist. Autor kutsub lugejat mõtlema olulise üle elus.

Lühiromaanis „Mu koju tood sa“ on autor kirjeldanud vaimse vägivalla teemat. Mind puudutas valusalt türannist pereisa, kelle ümber kogu perekond kikivarvul käis, et isa mitte mingil juhul ärritada. Ükskõik, mida teised isa ümber tegid või ei teinud, ikka ja alati olid nad kõiges süüdi. Pidev hirm isa ja mehe ees  sundis pereliikmeid hoidma end tagaplaanile ja enda emotsioone maha suruma. Ema pigistas silmad kinni ega suutnud laste kaitseks välja astuda, kartes meest ja kodust ilmajäämist. Perepoeg elas aga oma kodus tekkinud pingeid välja koolis, olles sõnakuulmatu ja vastuhakkaja. Poiss oli nö õpetajate „tüütus“, ent keegi ei vaevunud isegi välja uurima, mis lapse hinges päriselt toimus. Õnneks leidus siiski üks tore õpetaja (romaani peategelane), kes käis poisi kodus ja otsustas teda aitama hakata. Romaani lõpp oli meeldivalt positiivne, oleks ainult ka elus seesuguseid õnnelikke lõppe rohkem!

Veel oli romaanis lühidalt kirjeldatud peategelase suhet ühe meesterahvaga, ent see jäi minu jaoks kuidagi varju ja ebaoluliseks. Põhisõnumina kajas mulle siiski just vaimne vägivald ja mida selle suhtes ette võtta.



Tsitaate romaanist:

„Seda õppisin küll, et kui on minevikus ütlemata jäänud midagi, mis vaevab, siis sellest tasub küll lahti saada.“ (lk 23)

„Naise käitumine ja selgitused on klassikalised sõltlase kaasabilise selgitused. Kõik saavad probleemist aru, aga eitatakse selle olemasolu.“ (lk 54)

„... poisil puudus kodus igasugune mõistmine ja tugi. Tal polnud ka ühtegi teist inimest, ega kohta kuhu oma muredega minna. Nii elaski Silver ennast välja koolis ja tänavatel ning tekitas kogu aeg pahandusi.“ (lk 68)

„Seda näed sa kindlasti elus veel, et inimesed ei näe enda osalust probleemides, vaid süüdistavad teisi. Nii on kõige lihtsam, sest siis ei pea ise endas ja oma käitumises midagi muutma. Saab rahulikult samamoodi edasi käituda ja öelda, et kõik teised on süüdi.“ (lk79)

1 kommentaar:

  1. Aitäh lugemast! Eks lühiromaani puhul ongi see mure, et ei saa kõike lahti kirjutada, isegi kui tahaks ja mõtteid jätkuks. Nii et jagan Su tundeid :) Järgmises selle sarja raamatus julgen just rohkem romantikat lubada :)

    VastaKustuta