neljapäev, 2. märts 2017






Ketlin Priilinn "Igavesti sõbrad"

Tänapev, 2012, 182 lk

Raamatu tagakaanel olev tutvustus:

Noorsooromaani peategelane on 12-aastase Stella, kelle ema on pärast rasket autoõnnetust sügavas depressioonis – ta ei suuda leppida oma invaliidsusega ega oska eluga edasi minna. Stellal tuleb üksinda hakkama saada nii masenduses ema kui ka segaduses kasuisaga. Kogu kodune majapidamine ja ka väikese õe kantseldamine on järsku üksnes tema kaelas. Kõige hullem on aga see, et Stellal pole ainsatki sõpra, kellega oma muresid jagada. Siis aga tutvub ta internetifoorumis Saaraga, omavanuse särtsaka tüdrukuga, kelle hädad on samuti tingitud emast. Kuid need hädad on sootuks teist laadi ja Stellal pole neid sugugi kerge mõista. 

Tunnistan ausalt, et vahepeal jätsin mõningaid kohti vahele, kuna kohati lugu minu jaoks  venis. Teema oli aga tõsine - depressioon. Stella ema jäi liiklusõnnetuse tagajärjel poolest jalast altpoolt põlve ilma ega suutnud kuidagi sellega leppida. Tema elukvaliteet langes järsult, enam ei saanud tööl käia ega üldse lastega koos midagi toredat ette võtta. Vähemalt nii ta ise valis, et lihtsalt ei saa midagi teha. Emale soovitati küll, et võimalik protees panna, et liikuda saaks ise, mitte vaid üksnes karkudega. Ema valis aga kahjuks masenduse ja olesklemise.

Stella ema depressiooni kirjeldused meenutasid mulle kohati Margus Karu romaani  "Nullpunkt", kus samuti emal oli raske depressioon ning kogu pere selle tõttu kannatas. Nii ka Ketlini romaanis. Kahju lastest, kes peavad varakult täiskasvanuks saama, kuna vanemad ei saa oma eludega hakkama. Jäävad nõnda ju kõik kodused ülesanded laste kanda, kuna depressioonis vaevlev inimene ei suuda või ei taha midagi teha.

Stellal oli ka sõbranna Saara, kelle ema oli tütre hilises eas ilmale toonud. Saara ema oli vastupidiselt Stella emale, kes midagi tütrega koos ei suutnud teha just selline hakkaja – tema ihkas vägagi tütrega koos palju aega veeta. Tütar aga soovis seltsida rohkem oma sõpradega. Saara ema oli valus näide sellest, mis võib juhtuda, kui vaid üksnes oma lastele elada. Laste sirgudes  leiavd võsukesed omale enda elu ning vanemad võivad seetõttu end eemaletõugatuna tunda. Nii ka Saara ema puhul. Pidevalt oli ta mures, et tütar temaga enam koos midagi toredat teha ei soovi. Emal meest polnud, samuti paistis tal endal ka vähe sõpru olevat.

Tohutult meeldis mulle Stella suur lugemishuvi. Koolis vahetundides ta pidevalt luges ja ka kodus luges palju. Kuigi paljud klassikaaslased norisisid tüdrukut seepeale nohikuks, ei loobunud Stella oma hobist. Tüdrukul oli unistus – saada kirjanikuks! Stella oli julge, kuna suutis jääda iseendaks, mitte ei läinud kambavaimuga kaasa. Ka peol, kus ta koos sõpradega käis, julges ta keelduda halbadest ahvatlustest. Stella jäi ikka iseendaks! Tubli tüdruk!

Kokkuvõttes hea ja õpetlik raamat noortele!


Tsitaate romaanist:

„Ma tahaksin ise ka kunagi kirjanikuks saada, sellepärast ongi nii põnev saada teada kirjanike eludest ja sellest, millised on nende kõige paremad ja kuulsamad raamatud. Mulle oleks meeldinud, kui oleksime kirjandustundides rohkem rääkinud raamatutest – sellest, mida keegi on viimasel ajal lugenud ja mis on lemmikraamatud jne.“ (lk 18)

„Saara ei oska oma ema hinnata. Oleks ta minu olukorras, alles siis saaks ta ehk aru, milline väärtus see on, kui su ema on terve ja normaalne.“ (lk 89)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar