neljapäev, 23. veebruar 2017


Katkendeid raamatust "Kuu, räägi minuga"


Hea Tegu Kirjastus, 2017, lk 89



„Noh, näiteks, alustuseks – sinu tervis.“
„Mis sellega on? Mul on pidevalt nohu ja seljavalud ja... Mille eest siin tänulik olla on!“
„Sul on kaks kätt, kaks jalga, sa näed ja kuuled – kas see pole piisav?“
Maarja vaikib. Vaikib pikalt. Ta pole selle peale isegi mõelnud mitte, sest see on ju nii tavaline, kõigil inimestel on need kehaliikmed ju olemas.
„Ei ole kõigil,“ ütleb Kuu tema mõtteid lugedes. „Ja nad suudavad ja oskavad ikkagi nii palju eest oma elus tänulikud olla.“


"...Ütlesin lihtsalt, et sa oma fookust muudaksid ega arvaks, et terve pikk tulevik ees ning seega võid hetkel vaid niisama tähtsusetute asjadega tegeleda. Vahel tuleb AEG kätte varem, kui iial arvatagi oskad..."


„Hoopis sina ei saa veel millestki aru, kallis tütar. Elus tuleb ikka ette tülisid. Aga ei saa kohe nina püsti visata ja kõiki pikalt saata. Koolis ajavad sõbrannad närvi. Tööl kolleegid ja ülemused. Mida sa siis kavatsed ette võtta? Kas sa arvad, et meie ei nääkle oma kolleegidega vahel? Muidugi me vaidleme, aga selline ongi elu. Ja ülemused käivad tõeliselt närvidele, ent mida siis teha? Jooksen järgmisesse töökohta? Seal on ju jälle ülemused. Saadan needki pikalt, sest midagi ei meeldi, ja jooksen taas uude kohta, sest mulle ju ei sobi. Lõpuks saaksid ju töökohad ja inimesed otsa, ja mis siis edasi? Kullake, ei saa nii, elus tuleb õppida hoidma vägagi tihti oma suu kinni – jah, on valus, aga muudmoodi paraku ei saa.“


"Pean ju mõtlema sellele, mis ees ootamas on."
„Just – mõtlema. Mõtlemisel ja muretsemisel on vahe, Maarja. Sa võid mõelda, et kõik laabub homme ja näha olukordi hästi lahenemas. Aga sa võid ka muretseda ning kujutleda ette kõike halbades toonides – sinu vaba valik.“


„Sest ma ei saa pakkuda neile oma armastust, kui nad ei soovi seda. Minu armastus nende vastu lihtsalt ei luba seda. Ma ei saa neile anda seda, mida nad ei taha vastu võtta. Mina ei suru neile kunagi oma armastust peale...“




Lugejate kommentaare:




Juta Sammel:
See on nii minu raamat! Mõttes panin „Kuu, räägi minuga“ ühele tasemele Saint-Exupery raamatuga „Väike prints“.


Siret Kullerkupp:
Tõesti mulle meeldis ja tekkis tunne, et see ongi minust ja minu mõtetest kirjutatud, olen ka juba lapsepõlvest peale olnud kuulembeline ja üksi uitaja, proovides aru saada maailmaasjadest, ja nüüd seda lugedes tuli kõik uuesti silme ette ja pani taas mõtlema paljude asjade üle hoopis teisiti...


Tiina Tuhkanen-Kostrova:
Alguses näis raamat olevat värvikas ilukirjanduslik teos, väiksest tüdrukust. Tegelikult on see raamat aga midagi palju enamat. Väga sügavamõtteline, olulisi teemasid meelde tuletav ja üles äratav.  Puudutab otse naelapea pihta otsivat, omadega uitama läinud, puntrasse kinni jäänud hinge. Raamat aitab leida, mis on oluline ja mis vähem oluline. Kindlasti loen kunagi veelkord läbi. Julgen ka teistele soovitada, kes on jõudnud omadega punkti, kus ootavad vastuseid... siin raamatus on vastus. Aitäh veelkord! Kerget sulge!


Ketlin Rauk:
Raamat võlus mind oma lihtsate aruteludega sellest, mis on elus tõesti oluline. Ja pani mõtlema, küllap rohkem kui mõni teine ja ehk pealtnäha "sügavamõttelisem" teos seda teha on suutnud. Kindlasti sobib raamat hästi inimesele, kes on ka ise mõtisklenud elu sügavama mõtte üle ning keda ei peluta filosoofiline ja pisut religioosne tekst. Aruteludele vaatamata ei ole see tegelikult raskesti mõistetav raamat, pigem vastupidi - kui vähekegi kaasa mõelda, on kogu tekst lihtne, loogiline ja arusaadav. Ja nagu öeldud, paneb mõtlema nii mõnegi asja üle.


Heli Künnapas:
Oleme korduvalt Mariaga mõistnud, et meie teostes on palju sarnaseid mõtteid ja suhtumisi. Tunnistan, võtsin selle raamatu kätte skeptiliselt. Tundus utoopiline teos. Kuna Maria eelmine raamat "Saladuse jõud" oli aga haarav, siis tahtsin ka Kuu-raamatu läbi lugeda.
Esimesest hetkest meeldis mulle, kuhu raamat tüüris. Juba algul meenutas Kuu-raamat Walchi  raamatut "Jutuajamised Jumalaga". Lugemise käigus sai see tunne vaid kinnitust.
Loo peategelane on tänapäevane naine, kes lapsena on tundlik ümbritseva suhtes, mõistab loodust, kuid aja pikku kaotab selle sideme. Eks tegelikult on meil kõigil lastena ümbritsevaga loomulik suhe, kuid kui õpime seda, mida ühiskond meilt ootab, siis unustame selle, mis on PÄRIS!
 "Kuu, räägi minuga" on korduv päris-tunde otsimine ja leidmine. Olemas... kaotatud... leitud... taas kaotatud... leitud.... nii võiks loo peategelase otsinguid kirjeldada.
Maria raamatu lugemiseks peab olema veidigi huvi ja julgust küsida: miks me siin oleme? Mis on kõige mõte? Kes annab vastuseid? jne. Kui Sa endale neid küsimusi veel (või enam?) ei esita, siis pole mõtet seda raamatut kätte võtta. Kui aga selliste teemade üle mõtiskled, siis loe Maria raamatut. 


Karin Tammeleht: 
Kuu, kallis kuu, räägi minuga. Selline mõnus mõte tuli mulle pähe, kui kusagil poole peal olin. Kahjuks peab tõdema, et ega tõesti ei taha me endast väiksemaid kuulata ja ega ei oska ka teisi kuulata. Omast arust kuulame, aga tuumani ei jõua.
Olles samastunud Maarjaga siis hakkasin mõtlema, et kui minagi väiksem olin, siis minulegi meeldis looduses olla ja õnneks minul loodust jätkus. Nüüd aga vahel tunnen vajadust loodusesse kaduda, kas või natukeseks ja lihtsalt kuulata ja olla.
Lõpetuseks aga pean ütlema, et mõnus lugemine ja parasjagu mõtlemapanev.

Raamatu esimeses veerandis pidin möönma kirjutaja suurepärast oskuslikkust põimida sügavad siseheitlused nauditavaks dialoogiks. Võluv lihtsus ja selgus ilmnes ka tüdruku iseolemise mõtteavaldustes. Olles lõpetanud viimase lehekülje vajusin mõttesse ja pidin tunnistama, et tegelikult nii see elu käibki! Kel läheb aega pikemalt, kel lühemalt...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar