teisipäev, 28. veebruar 2017



Heli Künnapas "Mu koju tood sa"

Heli Kirjastus, 2017, 116 lk

Sarja: "Mõni õhtu romantikat" teine raamat.

Olen nüüdseks mitmeid Heli romaane lugenud, kõik väga meeldivad mulle. Heli romaanides on elutarkust, soojust, lihtsust ja sügavat inimesetundmist. Autor kutsub lugejat mõtlema olulise üle elus.

Lühiromaanis „Mu koju tood sa“ on autor kirjeldanud vaimse vägivalla teemat. Mind puudutas valusalt türannist pereisa, kelle ümber kogu perekond kikivarvul käis, et isa mitte mingil juhul ärritada. Ükskõik, mida teised isa ümber tegid või ei teinud, ikka ja alati olid nad kõiges süüdi. Pidev hirm isa ja mehe ees  sundis pereliikmeid hoidma end tagaplaanile ja enda emotsioone maha suruma. Ema pigistas silmad kinni ega suutnud laste kaitseks välja astuda, kartes meest ja kodust ilmajäämist. Perepoeg elas aga oma kodus tekkinud pingeid välja koolis, olles sõnakuulmatu ja vastuhakkaja. Poiss oli nö õpetajate „tüütus“, ent keegi ei vaevunud isegi välja uurima, mis lapse hinges päriselt toimus. Õnneks leidus siiski üks tore õpetaja (romaani peategelane), kes käis poisi kodus ja otsustas teda aitama hakata. Romaani lõpp oli meeldivalt positiivne, oleks ainult ka elus seesuguseid õnnelikke lõppe rohkem!

Veel oli romaanis lühidalt kirjeldatud peategelase suhet ühe meesterahvaga, ent see jäi minu jaoks kuidagi varju ja ebaoluliseks. Põhisõnumina kajas mulle siiski just vaimne vägivald ja mida selle suhtes ette võtta.



Tsitaate romaanist:

„Seda õppisin küll, et kui on minevikus ütlemata jäänud midagi, mis vaevab, siis sellest tasub küll lahti saada.“ (lk 23)

„Naise käitumine ja selgitused on klassikalised sõltlase kaasabilise selgitused. Kõik saavad probleemist aru, aga eitatakse selle olemasolu.“ (lk 54)

„... poisil puudus kodus igasugune mõistmine ja tugi. Tal polnud ka ühtegi teist inimest, ega kohta kuhu oma muredega minna. Nii elaski Silver ennast välja koolis ja tänavatel ning tekitas kogu aeg pahandusi.“ (lk 68)

„Seda näed sa kindlasti elus veel, et inimesed ei näe enda osalust probleemides, vaid süüdistavad teisi. Nii on kõige lihtsam, sest siis ei pea ise endas ja oma käitumises midagi muutma. Saab rahulikult samamoodi edasi käituda ja öelda, et kõik teised on süüdi.“ (lk79)
TÖÖL PUUDEST HOOLIMATA

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Eesti Naine
Veebruar/2017



Eestis elab üle 130 000 puudega inimese. Tööealistest erivajadustega inimestest ei tööta ega otsigi tööd 72%. Siiski on ka neid, kes on oma võimetele rakendust leidnud ja saavad nii osa tavaelust, tundes end iseseisvamalt. (Allikas: Tallinna Puuetega Inimeste Koda, uuringud aastast 2006–2012.)

Töökad kurdid

Kunstnik Helina Tilk annab oma ateljees tööd paarikümnele inimesele, kelle hulgas on ka erivajadustega töötajaid.
Eesti Kunstiakadeemias graafikakunsti õppinud Helina Tilk hakkas pärast kooli hoopiski portselanimaaliga tegelema. Esimesed esemed valmisid rõõmuks oma perele ja sõpradele. Et aga huvi tema tööde vastu kasvas, tuli tellimusigi muudkui juurde. Nii pidi mõtlema tööjõu palkamisele, et Helina saaks oma käe järgi loodud kavandeid teoks teha. Kord, kui Rootsist tuli üks esimesi suuremaid tellimusi, oli vaja üsna lühikese ajaga maalida 16 000 suveniiri.

“Leidsime vajalikud maalijad oma majast, Kurtide Ühingust. Ja ega läinudki palju aega, kui hakkasime üksteist kenasti mõistma ja töö sai hoo sisse. See oli väga positiivne kogemus nii kurtidele kui ka mulle.” 

Oma firma esimesed ruumid leidiski Helina Kurtide Ühingust Tallinnas. “Mulle meeldisid kohe sealsed suured ja valged ruumid, hea valgustus. Tol hetkel valitses suur tööpuudus, nii et inimesed tulid ise end minu juurde tööle pakkuma. Nüüdseks aga asume hoopis tillukeses hubases töökojas Nõmme ja Hiiu vahel, kus maja on renoveeritud meie vajadusi arvestades,” räägib kunstnikust ettevõtja.

Nende kurtidega, kes loevad suu pealt, on Helina sõnul väga lihtne töötada. Ja aastatega on neil tekkinud ka justkui telepaatiline suhe, üksteisest saadakse enamasti hästi aru. Siiski on Helina kogemusel möödalaskmised vahel paratamatud. “Minu juures töötas erivajadusega inimesi vahepeal rohkemgi kui tavainimesi. Kurdid kogunesid mu ateljeesse lõunapausile, neile meeldis siin muljeid vahetada.” 

Isegi nägemispuudega inimesed on Helina juures ametis olnud, “ent see võib kahjuks lõppeda hoopis nägemispuude süvenemisega... Seepärast olen nüüd inimeste valikul tunduvalt vastutustundlikum. Ka näiteks skisofreenia diagnoosiga töötaja ei ole meie jaoks hea valik, sest haigus võib ägeneda ja tulemused ei ole ettearvatavad.” Kõige enam kiidab Helina kuulmispuudega inimesi, kes on heatujulised ja osavate kätega. Siinsed tööpäevad on tavapikkusega. 

Helina Tilk: “Kui arst ja töötukassa leiavad, et inimene peaks töötama teistsuguse graafiku alusel, oleme alati lahenduse leidnud. Peaasi, et oleks tõsine soov õppida ja vastavalt võimetele tööd teha. Kui kollektiivis on puudega inimene, on tööandjal kohustus vastutada kõikide heaolu eest. Tuleb leida kõigile parim lahendus, et säiliks rahulik töökeskkond. Võib-olla on puudega inimesele vaja luua paremad liikumisvõimalused või paigutada ta hoopis omaette ruumi. Samuti peab keegi olema pidevalt juures ja abistama vajadusel. Loomulikult on see tööandjale lisakoormus ja ega tööpanuski pruugi olla selline, nagu oodatakse. Mõistan täielikult ka neid tööandjaid, kel pole võimalust ega tahet puuetega inimesi kaasata. Lõppude lõpuks on ajendiks enamasti missioonitunne.” 

Puudega inimestel võib olla palju kõhklusi ja hirme, võõras pole neile ka pettumustunne. Helina nendib, et töölt tõrjumisel halvad emotsioonid üksnes süvenevad. “Kui tööharjumust kujundada juba varases eas, kasvab inimene ilma nende hirmudeta. Töö- tamine annab võimaluse osaleda tavaelus ja olla iseseisvam. Me kõik võiksime palju rohkem mõista ja toetada neid, kes meist erinevad, märgata neid enese kõrval.”

Töö ja hobi kattuvad

Pärast rasket õnnetust oma kutsumust järginud Agnes Valgiste on pühendunud invaühingu tööle, aidates paljusid abivajajaid.

Agnes meenutab saatuslikku Rootsi reisi. Tartusse ülikooli arstiteaduskonda õppima asunud neiu sõitis suvel pärast esimest kursust Rootsi Kuningriiki tuttavatele külla. “Teel Stockholmist Västerviki sattusin aga raskesse avariisse. Magasin õnnetuse ajal bussis, kui sõitsime sisse teeveeres seisvale veoautole. Bussi parempoolne külg sai korraliku löögi, nii et oli täiesti kortsus. Kuna istusin bussis kõige ees, sain kõige rohkem kannatada. Mul diagnoositi peapõrutus, mis põhjustas parempoolse halvatuse, ja parema sääre luude murd.” 

Pea pool aastat viibis ta Linköpingi ülikooli haiglas ravil. “Esimese kuu olin intensiivravis, viimased kolm kuud rehabilitatsiooniosakonnas. Koomas olin ühe öö, mõistus selgines aga alles kuu aja pärast. Pärast õnnetust ei suutnud ma korralikult rääkida, sõnad olid seosetud. Logopeedi abiga taastus normaalne kõne alles kuu aja pärast. Samal ajal tuli tagasi ka mälu, sinnamaani oli kõik üks must auk,” meenutab naine. 

Agnese juurde Rootsi haiglasse tulnud ema masseeris tütre kätt ja jalgu ning aitas üle saada õnnetusjärgsest depressioonist. Samuti tuli Agnesel haigla taastusosakonnas palju võimelda ja käelisi harjutusi teha, et jäsemed taas liikuma hakkaksid. Naine meenutab Kanadas elava venna Erich Tõkke külaskäiku haiglasse. Nad vestlesid Jumalast ja tema armust, palvetasid koos. Agnese eest olla eestpalveid tehtud ka Viljandis. Naine paranes jõudsalt ja sai peagi haiglast välja. Ta püüdis järgmisel õppeaastal arstiteaduskonnas jätkata, ent mõistis, et tema tõeline kutsumus on hoopis sotsiaaltöö. Nii asuski ta õppima sotsiaalteaduskonda. 

“Mul on mitmeid kohustusi ja ametinimetusi, ent kõik need koonduvad ühte valdkonda – töö puuetega inimeste ja vanuritega.” Ta on töötanud kaheksa aastat Kuusalu vallas puuetega inimeste kaitse spetsialistina ja psüühilise erivajadusega inimeste tegevusjuhendajana. Samuti on Agnes juhatanud Kuusalu Almakeskuse (sealne sotsiaalkeskus) tegemisi. Praegu on ta ametis Kehra sotsiaalkeskuses puuetega inimeste ja eakate tegevusjuhendajana. Ühiskondlikku tööd teeb Agnes Ida-Harjumaa Invaühingu juhatuses, aidates inimesi aktiveerida ja kodust välja tuua. “Organiseerin toredaid üritusi ja korraldan, et me ühingu liikmed saaksid osa ettevõtmistest üle Eesti. Minu kodupaigas Kuusalus tegutseb näiteks kunstiring ja saab käia mälutreeningus. Iga kuu katsume ette võtta mõne ühepäevase reisi: näiteks oleme sõitnud Rätla dendroparki, käinud Lahemaal mõisatuuril, veetnud päeva Rakveres. Igal suvel teeme kolmepäevase reisi mõnda Eestimaa ilusasse kohta. Samuti osaleme Eesti Invaspordi Liidu korraldatavatel meistrivõistlustel – ujumises, bowlingus, kergejõustikus ja boccias.” 

Agnes peab end õnnelikuks inimeseks, kuna tema töö ja hobid kattuvad. Ta elu ja eneseteostus on seotud invaühinguga. Agnes teab, et kui inimene on ise abi vajanud ja seda ka saanud, võib tal tekkida soov olla ka ise teistele abivajajatele toeks. Loomulikult tunneb naine end õnnelikuna ka tänu toetavale perele, kes on talle väga suureks abiks olnud. “Mul on hooliv abikaasa ja neli vahvat last. Jumal on andnud mulle toreda perekonna ja “teise elu”, mille üle oskan väga õnnelik olla.”

Jõud invaspordist

Piia Jürgensonil on alates lapseeast diagnoositud parempoolne hemiparees ja vasaku käe treemor. Hemiparees ehk ühepoolne kerghalvatus on vasaku või parema käe ja jala lihaste osaline halvatus, mille tavalisemad põhjused on insult ja peaajutrauma. Värin ehk treemor on tahtele allumatu rütmiline väikeseamplituudiline lihaste liikumine, mis põhjustab kehaosa võnkumise. Värin võib ilmneda kätes, peas, näos, häälepaeltes, kehas, jalgades. (Allikas: www.kliinik.ee.)

Sellest hoolimata teeb hakkaja naine sporti ja käib lapsehoidjaks. “Minu haigus diagnoositi üheaastaselt isa süü tõttu tekkinud trauma tagajärjel. See väljendub parema käe ja jala kesknärvisüsteemi kahjustusega halvatuses. Teismelisena lisandus veel vasaku käe värin. Lapseeas mõjutas haigus tervet mu suguvõsa. Esialgu arvati, et ma ei saa millegagi hakkama. Nõukaajal ei teatud invaliididest ju suurt midagi. Igast mu saavutusest räägiti kui maailmaimest, aga aastate jooksul see vaibus. Suurest perest pärit lapsena olin sunnitud tegema samasuguseid asju, mida tegid terved. Liikumisega tekib mul raskusi talviti, kui on libedad teed ja trepid, kus puuduvad kahepoolsed käsipuud.” 

Piia sõnul oli tal lapsena emotsionaalselt väga raske, ta ei mõistnud, miks küll tema peab olema teistest erinev. Ta kaotas noorelt ema, isa läks teise naise juurde ja nii aitas Piial koolid lõpetada hoopis tema onu Enno. 

“Pärast Tallinna invaliidide kutsekooli lõpetamist töötasin Tartu Invaühingus arveametniku ja abivahendite väljastajana. Mõned aastad hiljem avasime Tartus esimese kasutatud riiete kaupluse Invatar, kus töötasin müüjana osalise tööajaga. Mõne aasta pärast sai Tartu Invaühing uued ruumid, kus asusin tööle sekretär-asjaajajana. Kui Kahro Lukk tegi mulle ettepaneku hakata invasporti tegema, polnud mul esialgu sellesse usku. Nüüdseks on sportimine aga kujunenud lausa elulaadiks. Kuulun Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühingusse ning Tartu Liikumispuuetega Inimeste Ühingu juhatusse, kus minu kanda on spordivaldkond.” 

Piia kutsumuseks on saanud lapsehoidja amet. “Lapsehoidmisega olen tegelenud lausa kümneid aastaid. Päevad on tihedad ja algavad hommikul kell 7. Tund hiljem tullakse mulle autoga järele, sõidan tuttava perre lapsi hoidma. Päeva peale lisandub veel üks laps, kes tuleb koolist. Teeme koos süüa, mängime, meisterdame, joonistame, käime väljas, loeme ja vaatame televiisorit, kuni vanemad töölt tulevad.” 

Piia räägib endisest naabrinaisest, kes olevat arvanud, et ta nutab iga päev, kuna on puudega. Ent Piiat tundma õppides hoopis mõistis, et puue ei takista sugugi elamast täisväärtuslikku elu. “Mul on armastav ja toetav pere – elukaaslane, poeg ja minia. Olen tänulik, et sõbrannad pole kunagi mu puudele tähelepanu pööranud ja võtavad mind kui endasugust. Mul on lähedane sõbranna ja üks lahe naabrimees, kes viivad mind kodust välja end tuulutama. Lisaks on mul au kuuluda Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda ja Naiskogusse Kadri, kus mind valiti ka Tartu linna juhatusse.”

Piiale meeldib väga elukaaslase kitarrimängu saatel laulda. Ta naudib kokkamist-küpsetamist. Naine nimetab end naljatamisi oravaks, kes varub keldrisse omatehtud moose, marineeritud kurke ja muid hoidiseid. Samuti meeldib Piiale reisida. Ta on tänu Tartu Kadridele hulka kuulumisele saanud mitmeid aastaid eri maades käia. Järgmisel suvel on plaanis minna Põhja-Poola reisile. 

“Lasin oma vannituba kohandada ja sain selleks kasutada puudega inimese korteri kohandamise teenust. See teenus jääb paljudele aga kahjuks kättesaamatuks, kuna väikesest pensionist pole tuhandeid eurosid omaosaluse jaoks välja käia.“ Vabadel nädalavahetustel valmistab Piia elukaaslasega enda jaoks kaunistustega mööblit. Naine toonitab, et nii lähedased inimesed kui ka toredad tegevused annavad elamiseks jõudu ja rõõmu. 

ELU RAVIMATU HAIGUSEGA

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Eesti Naine
Jaanuar 2017


Crohni tõbi on krooniline põletikuline soolehaigus. See võib lokaliseeruda mis tahes seedetrakti osas, kuid haarab tavaliselt peensoole lõpposa ja jämesoolt.

Crohni tõve levinumad sümptomid on kõhuvalu, kõhulahtisus, verine väljaheide, palavik ja kaalulangus. Haigust ravitakse medikamentoosselt, tõsiste juhtumite korral on vaja operatsiooni. Crohni tõve tekkepõhjused ei ole selged, arvatakse, et haigus vallandub päriliku eelsoodumusega inimestel, kui bakteri, viiruse, dieedi või muu väliskeskkonna teguri tõttu tekib organismi immuunsüsteemis reaktsioon, mis põhjustab püsivat soolepõletikku. Haigus ei ole nakkav.

OOTAMATU DIAGNOOS

Janek Kapper (38), kes seda haigust põeb, on nõus jagama oma lugu.
Janek oli 18aastane, kui tal diagnoositi Crohni tõbi. Nüüdseks on mees sellega elanud üle 20 aasta. “1996. aastal pöördusin arsti poole kõhulahtisuse tõttu. Tohter määras söetabletid, ent minu vaevused ei lakanud. Kahe nädala pärast läksin uuesti arsti juurde, sel korral oli teine arst, kes võttis kohe ka vereproovid. Edasi läks kiirelt – mind saadeti Ida-Tallinna Keskhaiglasse. Viibisin seal kolm nädalat, haigusleht kirjutati välja neljaks kuuks. Avastati, et tegemist on Crohni tõvega, mis on ravimatu haigus,” meenutab Janek.

Janek toonitab, et talle kui noorele mehele ei olnud diagnoos üksnes ootamatu, vaid lausa laastav. Tal võttis ikka üpris kaua aega, enne kui aru sai, millise haigusega tegu on. Emotsionaalselt oli noorukil väga raske – teda hakkas vaevama depressioon. “Vahel lihtsalt istusin vetsus, pisarad voolasid ja mõtlesin, miks küll mina, mida ma valesti olen teinud,” meenutab ta.

Haiglast väljakirjutamisel määrati noormehele invaliidsusgrupp, mis aga mõjutas tema emotsionaalset seisundit veelgi. “Haletsesin ennast, et nüüd olen veel märgistatud invaliid takkapihta! Minu tulevik näis lootusetu – 18aastane ja puudega. Mõtlesin, mis elu mul üldse enam oodata on...”

Janek räägib, et kuus aastat kulges haigus tsüklitena – kaks nädalat kestis rahuperiood, kaks nädalat aga äge faas koos kõrge palavikuga (40 °). Haiguse raskemad perioodid veetis Janek haiglas. “2002. aastal avastati järsku, et mu sooles on auk, ja mind saadeti kohe operatsioonile. Mu tervislik seisund oli nii ohtlik, et mulle ei antud isegi mitte mingisugust sõnaõigust ega valikut. Arstid otsustasid kiirelt osa soolest eemaldada ja paigaldada stoom. Stoomiga oli esialgu raske harjuda, ent ajapikku sain sellegagi hakkama. Stoom on väike kotike, kuhu sool end tühjendab. Aastatega olen stoomiga õppinud elama ning leppinud sellega, et see mul on. Õppisin olema stoomi üle isegi tänulik, sest taipasin, et see päästis mu elu.”

Küsimusele, kas haigusega kaasneb kindel toitumiskava, vastab Janek eitavalt. “Söön kõike – nii vürtsikat kui ka magusat. Olen kuulnud, et mõned haiged jätavad ära piimatooted, kuna tunnevad end nii paremini. Mina ei ole ekstra midagi menüüst välja jätnud. Kohvi armastan juua palju. Suured kohvikogused hoiavad mind üleval, kuna selle haigusega kaasneb suur väsimus. Mõnel päeval olen juba isegi hommikul tõustes väga väsinud.”

TÖÖL IGAL VÕIMALUSEL

Janek käib ka tööl, õnneks oli ta just mõni nädal enne haigestumist sõlminud töölepingu. Puude tõttu on tema tööaeg vaid neli tundi päevas. “Kuna töö on füüsiliselt raske, siis ega rohkem jõuakski, väsin kiirelt. Ent tahan tööl käia, kuna koju jäädes võib juhtuda, et ei suudagi enam midagi teha. Tegevust peab olema!” sõnab Janek. 2010. aastal valiti Janek oma kortermaja (tollal vägagi suurte probleemidega) ühistu esimeheks, kellena ta töötab siiani. See töö on Janekile meelt mööda ega nõua ka füüsilist pingutust. “Kui leiaksin veel mõne ühistu, kus saaksin oma kogemustega abiks olla, oleksin väga rahul.”

SELTS, MIS ÜHENDAB

Seltsi loomise idee tuli Janekil 2015. aastal. Tal oli soov oma kogemuse varal aidata sama haigusega kimpus olevaid inimesi. Sama aasta juunis loodigi Eesti Põletikulise Soolehaiguse Selts, et toetada haavandilise koliidi ja Crohni tõve haigeid ja nende peresid. Selts korraldab mitmesuguseid üritusi ja iga kuu nii Tallinnas kui ka Tartus kohtumisõhtuid, kuhu on oodatud kõik seltsi liikmed ja nende toetajad, samuti need, kes pole veel otsustanud, kas liituda seltsiga või mitte. Kuna tegemist on küllaltki delikaatsete haigustega, ei julgeta tihtipeale teiste ette tulla ega kohtumisõhtutest osa võtta. Kuid Janek julgustab ikkagi kokkusaamistele tulema või kas või temagagi ühendust võtma, sest vahetust suhtlusest võib olla suurem abi kui internetist leitud infost. Selle asemel et kodus üksi nukrutseda, võiks hoopis omasuguste sekka minna. Paljud on öelnud, et pärast koos - viibimistel käimist on neil enesetunne märgatavalt paranenud, eelkõige emotsionaalselt. Nii kutsubki Janek kõiki põletikulise soolehaigusega haigeid seltsiga liituma, sest siis on seltsil ka suurem kõlapind ja haigete soovidega arvestatakse rohkem. Seltsiga saab liituda seltsi kodulehel www.ibd.ee, kus on ka kõik muud kontaktid ja info.

ARMASTUSE SÄRA

Oma eluarmastusest rääkides lähevad Janeki silmad särama. “Olin haiguse tõttu vägagi ebakindel ega julgenud vastassugupoolega tutvust sobitada. Arvasin, et kes ikka sellise diagnoosiga inimesega suhelda soovib. Mul oli palju hirme kohtingute ees. Ühel kohtumisel isegi öeldi otse välja, et olen haige, ja ega ma pereloomiseks nagunii ei sobi. Pidin end ikka tohutult ületama, et julgeda taas uusi kohtinguid määrata. 2006. aastal otsustasin õnne proovida. Ja leidsingi internetist ühest tutvumisportaalist õnneks oma elu armastuse. Kohtusime ning nüüdseks on meil oma elamine ja kaks armast last. Mind on palju aidanud mu kaasa toetus. Oleme vahel naljatlenud, kui palju on suhe mind muutnud. Olen tänu sellele palju arenenud ja eluga haigusest hoolimata edasi läinud.”

pühapäev, 26. veebruar 2017





Erik  Tohvri   "Elutöö"


Varrak, 2004, 248 lk


Raamatu tagakaanel olev tutvustus:

Toomas Tauberi eluunistus soetada endale suur ja kõigiti korralik raamatukogu saab aegamööda teoks. See on mehe elutöö, mille nimel ta on tegutsenud kogu oma teadliku elu, pannes raamatutesse nii oma raha, kätetöö kui ka hinge. Paraku nõuab elu peale raamatute veel palju muud. Kasvab peale teistsuguste mõtete ja ideaalidega noor põlvkond, kellele Tooma töö jääb kaugeks ning ei tundu üldse vajalik. Noortel on oma probleemid, nemad elavad oma elu ega lase end isa ja äia elutööst segada. Vanem põlvkond kaob, nooremad aga seisavad teelahkmel, mis neid sunnib tegema küllaltki ränki valikuid.

Mulle meeldib samuti raamatuid lugeda ning olen ka unistanud nagu romaani tegelane Toomaski omada suurt raamatukogu. Kuna aga raamatud on üpriski kallid, ei ole mul kuidagi veel õnnestunud endale koju suurt raamatukogu soetada. Vahva on aga see, et on olemas raamatukogud, kus saab soovitud raamatuid endale koju lugemiseks laenutada. Veel oleme mõningate teiste kirjanikega leidnud mooduse, kuidas omale koju raamatuid soetada, nimelt vahetame üksteise raamatuid. Nõnda on ikka juba parasjagu koju raamaturiiulile raamatuid kogunenud.

Romaanis „Elutöö“ leidsin väga palju väärt mõtteid. Igal juhul eluline ja elutarkusi täis raamat. Romaanis on suhterägastikke, noorust ja ka vanadust. Paneb mõtlema, mis on elus oluline!


Tsitaate romaanist:

„Sa palu Jumalat, et tema sinu usku kinnitaks!“
...
„Meie oma tillukese arunatukesega ei suuda Jumala tegemisi mõista. ... Meie osaks on ainult paluda.“
...
„Ta mäletas hästi seda tunnet, millega oli esimest korda palvemaja uksest sisse astunud – see oli kummaline segu nimetust igatsusest, hardumusest, uudishimust ja lootusest selle massiivse ukse tagant elu mõtte asjus selgust leida.“ (lk 161)

„Aga ta ütleb, et loeb minu näost, nagu lahtisest raamatust, ja tal võib õigus olla.“ ( lk 201)

Võimaliku surma peale oli Toomas oma mõtterännakutel seni vähe mõelnud. Ta ei olnud usklik, ja kõik see, mida targad mehed igavesest elust, paradiisist ja põrgust on rääkinud või kirjutanud, jäi temast kõrvale. Aga nüüd, haigla ja operatsiooni puhastustulest läbi käinud, hakkas mõte paratamatult üha enam elu ja surma teemadele kiskuma...“ (lk 205)

Oma elukogemustemäe otsast vaadates näis Toomale noorte elu peaaegu laste liivakastimänguna, mida ta tõsiselt võtta ei osanud.“  (lk 206)

laupäev, 25. veebruar 2017




Heli Künnapas "Lõpupidu"

Tänapäev, 2011, 184 lk


Haarav ja huvitav noortekas. Just selline raamat, mida kindlasti soovitaks noortel lugeda. Julgelt soovitan just eriti tüdrukutele, kes käivad gümnaasiumis. Usun, et raamatut lugedes ning teiste vigadest õppida püüdes jääksid paljud valud neil endil läbi elamata. Kas see alati aga parimaks osutub, kes seda nii täpselt teab. Vahel on meil vaja just endal teha vigu, et paremini elu õppetunnid omandada.

Raamatus on elutarkust, põnevust, armastust ja vihkamist ning ei puudu ka kirge. Romaan räägib tüdrukust, kes hakkab suhtlema nö eluvennast klassivennaga. Poiss on valelik ja kahjuks ei käitu tüdrukuga just eriti hästi. Tütarlaps on aga armumisest lausa pimestatud ega oska tähelegi panna poisi vigu. Samuti ei kuula ta ka teisi, kes teda poisi eest hoiatada püüavad. Samas on tüdrukust huvitatud ka paralleelklassi poiss, kes on aga sootuks vastupidise käitumisega kallimast eluvennale. Poiss on sõbralik, heasüdamlik ja tüdruku arvates kohe kuidagi turvaline.
Mis tüdrukuga juhtus ning milliseks armastus tema elus kujunes, seda saab aga juba igaüks ise soovi korral raamatust lugeda.

Blogisse mõnda tsitaati välja valima hakates, sattusin korraks isegi raskustesse. Liiga palju häid mõtteid leidsin, kõike ei hakka siia ümber kirjutama.



Tsitaate romaanist:

"Kas ongi nii, et oma tegude eest ei pea vastutama, sest miski või keegi teine sunnib meid? ... Vabanduse leiab alati! Ise vastutama ei pea! Ikka on keegi teine süüdi!" (lk 105)

"Sa tead, mida sulle teha meeldib, sa tead, kuhu sa jõuda tahad, ja sa tegutsed selle nimel. Sa ei oota, et tuleks keegi teine ja sind õnnelikuks teeks." ( lk 134)

"Sa tegutsed oma õnne nimel, mitte ei kaeble kogu aeg." (lk 135)

"Sa aktsepteerid seda, mis on mulle oluline, ja toetad mind minu tegemistes. Sa oled olemas. Sa oled see, kes sa oled, ega püüa välja näidata midagi muud või mängida kedagi teist." (1k 144)

 

reede, 24. veebruar 2017




Heli Künnapas "Jõuluks koju"

Heli Kirjastus, 2016, 208 lk


Raamatu tagakaanel olev tutvustav tekst:

Romantiline jutustus “Jõuluks koju” algab Pärnus elava Anne-Mari neljanda lapse sünniga. Pool aastat tagasi avastas naine, et ta Soomes töötav mees polegi enam vaid tema mees. Ootamatult jäi naine ilma senisest elust ja kodust. Kas selline lugu saab kuidagi romantiliselt ja positiivselt lõppeda? Kas ema koos nelja lapsega jõuab jõuludeks koju?

Huvitavalt ja tempokalt kirjutatud. Raamat on väiksemas formaadis ja üpris õhuke, lugesin poole tunniga läbi. Hästi olid välja toodud ema-lapse suhted. Kes on ema, usun, saab südamevärinat tunda küll ja veel! Kogu aeg elasin lastele ja nende tegemistele kaasa. Ema oli tubli, ei jäänud raskustes pikalt konutama, vaid asus tegutsema - hakkama sai.

Lõpp aga läks minu jaoks kiireks. Tekkis tunne, nagu oleksin just kommi paberist lahti teinud, millest väikese ampsu võtnud ning  siis maius ühtäkki mu käest ära rabatud - pole enam. Oleks soovinud lugeda ka peategelase uue suhte kujunemisest rohkem, kõik käis nagu kuidagi liiga kähku. Samuti  ka uue mehe ja naise laste vaheliste suhete arengust oleksin tahtnud rohkem teada.

Lühiromaan armastusest, nii mehe-naise vahel, kui ka ema ja laste vahel. Liigutav lugu! Kahjuks vägagi tavaline meie igapäevane elu, kus pereisa peab raha tõttu töötama perest eemal välismaal. Nõnda on kerged tekkima ka hingelised kaugenemised omavahelistes suhetes.


Tsitaate romaanist:

Mu elu on viimased pool aastat niigi keeruline olnud. Kas mul on ikka seda kõike vaja? Ma olen oma lastele korduvalt haiget teinud, sest mul oli enda tunnetega nii palju tegemist, et ei märganudki oma lapsi. Ma isegi ei teadnud, et ma nende tundeid ei näinud.

Keskendun väikestele igapäevastele asjadele. Elan päev korraga. Ei muretse asjade pärast, mida ma ei saa mõjutada. Lihtsalt hoian ennast tegevuses, et mitte taas musta auku kukkuda.

Rinnus kisub valusalt kokku. Ma teadsin, et sellised seigad jäävad meenuma, kui nende toimumise kohta satud.



Mari Sajo "Võõra õue peal"


Tänapäev, 2014, 400 lk


Pole siiani veel jõudnud Mari Sajo romaane lugeda, ent nüüd võtsin siis ühe tema raamatutest käsile. Minu jaoks oli küllaltki mahukas raamat. Soovisin juba palju rutem läbi saada, mitte et romaan igav oleks olnud. Hoopis vastupidi - huvitav oli just! Väga põnevalt ja tempokalt kirjutatud.

Esimese 100 lk lugemine läks üpris kiiresti, kuna kogu aeg oli pinge õhus, et mis nüüd edasi saama hakkab. Ja siis... hakkasin romaani edasisi sündmusi kahjuks ette ära aimama. Kui jõudsin lugemisega kohani, kus peategelane Hille läks oma kallima koju õhtusöögile ning märkas seal kahte ühesugust meeste hommikumantlit, siis ma lihtsalt teadsin, mis edasi saama hakkab. Selle kohani jõudes tekkis minus aga pisuke tõrge edasi lugemise suhtes, kuna pettumus esialgsest vaimustusest oli kukkudes suur. 

Siiski lugesin lõpuks edasi. Jõudsin järgmise kohani, kui Hille sünnitas ning tema ette patakas pabereid seati, millele allkirja nõuti. Jällegi sain aimu, mis edasi saab. Kahju hakkas kohe naisest. Üsna pea aga jõudsin kolmanda äratundmiseni, kui Hille ema koos venna Jüriga poole ööni köögis istusid ning mingeid pabereid üle vaatasid. Juba siis teadsin samuti, mida see olukord Hille elus edaspidi muudab. 

Lõpp oli aga vägagi meeldivalt üllatav! Seda ma ei osanud ette aimata. Vahva! Mulle meeldis! Ei kirjuta lõppu ette. 

Lisaks põnevale loole rääkis autor ka üsna palju elust Soomes. Mitmeid kordi kõlasid romaanist läbi Hillele öeldud venna sõnad: "Sa töötad Soomes, seega sinul ju pappi küll." Autor aga räägib Soomes elamise ja töötamise muredestki, kui kallis on elu, kui ise Soomes kohapeal elada. 



Tsitaate romaanist:


"Anna mulle andeks!"
...
"Mida ma peaksin sulle andeks andma? Sa pole mulle ju midagi teinud!"
"Just seda," vastas Ervin. "Et ma pole kõik need seitseteist aastat mite midagi teinud..." (lk 195)

  "Me kõik muutume ajaga. Võta või mind. Äkki, ilma mingi välise põhjuseta olen ma elule hoopis teise pilguga vaatama hakanud. Ja need asjad, mis mulle veel mõni aasta tagasi üldse korda ei läinud, on ühtäkki terve mu elu mõtteks ja sisuks saanud." (lk 218)



  

neljapäev, 23. veebruar 2017


Saale Väester "Lendava kassi Heiki seiklused"



Kentaur, 2017
60 lk

Raamatu tagakaanel olev kirjeldus:

Raamat kõigile neile, kelle jaoks imed juhtuvad, sest neisse usutakse. Isegi kui sa ise pole kunagi muinasjutumaale sattunud, ei tähenda see, et muinasjutumaad olemas ei oleks.
7-aastane Liisa on endale alati kassi soovinud. Ühel päeval kingibki onu Sander talle väga erilise kassipoja, kellel on tiivad. Liisa paneb kassile nimeks Heiki ja lubab looma eest hästi hoolitseda. Kuid ühel päeval eksib Heiki hiirt taga ajades metsa. Liisa läheb kassi otsima ja alguse saavad uskumatud ja muinasjutulised seiklused… Heiki ja Liisa kohtuvad mitmete värvikate tegelastega – lauluõpetajast varese, haldja, muinasjutulinnu ja Roosa Printsessiga.


Lugesin vahva raamatu poole tunniga läbi. Valituks osutus antud raamat just seetõttu, et mul endalgi mõtteis mõlkumas kunagi ka lasteraamatu kirjutamine ära proovida.  Kes teab, millal selleks aga õige aeg saabub. Igatahes olen põnevusega ootel ja valmis.

"Lendava kassi Heiki seiklused" on armas lugemine lastele. Kindlasti leiavad lapsed raamatust ka midagi õpetlikku, näiteks, et pole mõtet vaielda selle üle, kes on süüdi. Ei puudu ka huumorit: „Me peame koostööd tegema. Nii et ole vait ja tee nii, nagu ma ütlen!"






Heli Künnapas "Homme on ka päev"


Tänapäev, 2013, 224 lk
  
Oleme nüüdseks Heliga päris palju raamatuid omavahel vahetanud. Katsun blogis ka tema loomingust natukene kirjutada. Heliga muljeid vahetades, oleme jõudnud järeldusele, et meil on palju sarnaseid mõtteid, mida kirja oleme pannud. Mõlemad oleme teineteise raamatuid lugedes kohati tundnud, nagu loeks iseenda kirjutatut.

Heli raamatutes on kohe sellist soojust ja armsust, kuidagi kodune tunne tekib!



Pärast romaani "Homme on ka päev" lugemise lõpetamist, tekkis minus koheselt küsimus, et kas järg on ka tulemas. Oleksin soovinud lugeda, kuidas kulgeks naispeategelase elu peale suurt elumuudatuse tegemist. Kas otsus on teinud teda nüüdseks eluga rahulolevamaks?

Romaan räägib edukast naisest, kel on "kõik" justkui olemas, ent kes sisemiselt üha enam närbub. Ta jätab maha mehe, loobub oma tööst ja kolib välja kaunist unelmate kodust. Naine alustab kõike nö uuelt lehelt. Ta paistab olevat rahul ja oma õnne leidvat.

Kas aga uus suudab rahuldust pakkuda ka pikemaajaliselt? Kas uus töökoht on  parem? Uus mees südamelähedasem? Uus kodu hubasem? Need on küsimused, mis jäävad minu jaoks nö õhku rippuma. 

Heli jaoks aga on lugu lõppenud, vähemalt nii ta mulle ütles. Olgu siis nii, eks lugejale peabki otsad lahti jätma, et mõtestada just endast lähtuvalt loetule omaloodud järg.
Igatahes romaan on kirjutatud soravalt ja huvitavalt üles ehitatud. Kogu aeg oli selline pinge õhus, et mis nüüd edasi saab. 

Katkendeid romaanist.

"Kõige rohkem saame kahetseda otsuseid ja tegusid, mis on jäänud tegemata. Kui sa midagi ära teed ja see läheb valesti, siis tuleb sellest õppida. Ja kui võimalik, siis tehtud viga ära parandada. Kui pole võimalik, siis lihtsalt järgmisel korral paremini teha." (157)

Ükskõik, millises eluetapis inimene on, ikka tahetakse midagi muud, ikka igatsetakse kas seda, mis on läinud, või seda, mis alles tulemas. Aga milline on normaalne elu, kui sa saad aru, et vat nii just peabki praegu olema?" ( lk 184)













"SALADUS  SINU  SEES"

2. osa
Kentaur, 2017, 168 lk


„Saladus sinu sees” on mõtteline järg Maria Lepmaa esimesele romaanile „Saladuse jõud”.
Mitme naise unistused on täitunud. Gea elab oma unelmate kodus ja töötab valitud erialal, jagades elu parima mehega, keda ta soovida oskas. Kristel on leidnud suurepärase abikaasa ja saanud emaks. Irinal on päris oma mees, kes ei kiirusta tema juurest koju abikaasa juurde ning Viivika pereelust on truudusetuse pilved kadunud.
Ometigi veeretab elu kõigi naiste teele uusi katsumusi ning tuleb tõdeda, et ükski rahulolu pole loodud muutumatuna kestma jääma.




Lugejate kommentaare:


Sirje Roo:
"Romaan jutustab esimese osa „Saladuse jõud“ tegelaste edasisest elukäigust. Nende hingeelust, muredest ja rõõmudest. Selleks aga, et mõista raamatu pealkirja, peab ise raamatu läbi lugema. Hea ja õpetlik raamat!"

Karin Tammeleht:
"Saladus sinu sees ja ümber võiks ju öelda. Gea on oma eluga rahul aga samas ikka on midagi, mis ei sobi. Kahju oli Kristelist, keda ei mõistnud mees ega ka ämm, aga kes leidis omale jumala, kes oli tema jaoks vahepeal kadunud. Kahju oli Viivikast, kes andestas Valdekule, aga kes otsustas natukeseks reisile minna, et naine polevat tema vääriline. Viivika väärivat paremat. Irina aga tundis, et kaotab oma elu üle kontrolli, aga eks Monica tõi ta elule tagasi. Irina ei olnud naine, et olla kodukana.
Sellised mõtted tulid, kui lugesin raamatut. Jään ootama uusi raamatuid."

Pille Pant:
"Mõnus jätk esimesele osale. Huvitav oli lugeda, sain kohe esimese kättevõtmisega läbi. Põnev oli juba esimest osast tuttavatele tegelastele kaasa elada. Mulle meeldis!"

Helve Koppa
"Lugedes Saladuse jõudu, mõtlesin, et kirjutatud nagu tegelikust elust. Saladus sinu sees oli ka kaasakiskuv, hea, et mitmeid lahendusi tekkis elusaatusi muutes."

Liisi Päevatalu
"Väga head raamatud, elust enesest. Läbi loetud nii "Saladuse Jõud" kui ka "Saladus sinu sees".

Airi Aruoja
"Väga head raamatud, soovitan soojalt!"

Ingrid Järv
"Lugesin "Saladus sinu sees", päris hea. Lugedes tuli meelde ka "Saladuse jõud", mis mulle isegi rohkem meeldis, tegevus oli haaravam."

Mare Jakobson:
"Lugesin kõik kolm osa ühe jutiga läbi. Nii huvitav, et ei saanud pidama."











"KUU,  RÄÄGI  MINUGA"


Hea Tegu, 2017, lk 104


Peategelasel Maarjal on palju küsimusi ja siseheitlusi, millele ta vastuseid otsib.
Sügava mõttega sisu on kirja pandud arusaadavalt, mida on kerge lugeda. 
Lihtsad arutelud viivad mõistmiseni, mis on elus oluline.
Raamatust võib leida mitmeid olulisi mõtteid, mille üle mõtiskleda.



Lugejate kommentaare:

Aili Mets:
"Meeldis väga, sest tundsin ka ennast ära selles loos ja mõttemaailmas. Igati tänapäevane!"

Sirje Jaanikesing:
"Läbi loetud. Igal juhul nii nooremad kui ka vanemad inimesed peaksid leidma sealt nii mõndagi, mis paneb analüüsima ja mõtlema, kuidas me elame. Võib-olla paljud tunnevad sama, mida peategelane."

Helve Koppa:
"3-aastane lapselaps ütles, et mamma saigi kuu raamatu otsa. 2 päeva lugesin, arvatavasti loen veel, raamatus mitmeid elulisi mõtteid, mille üle tahan veel mõtiskleda.Teismelisest tütretütrest hakkasin kohe paremini aru saama."

Marika Tultseva
"Kuu, räägi minuga" loetud. Alguses oli sõna ja sõnaga loodi maailm! Liisu sõit bussis koos vana taaduga... jäin sõnatuks... kui reaalne tõde ja silmade avaja."

Juta Sammel:
"See on nii minu raamat! Mõttes panin „Kuu, räägi minuga“ ühele tasemele Saint-Exupery raamatuga „Väike prints“."

Siret Kullerkupp:
"Tõesti mulle meeldis ja tekkis tunne, et see ongi minust ja minu mõtetest kirjutatud, olen ka juba lapsepõlvest peale olnud kuulembeline ja üksi uitaja, proovides aru saada maailmaasjadest, ja nüüd seda lugedes tuli kõik uuesti silme ette ja pani taas mõtlema paljude asjade üle hoopis teisiti..."

Tiina Tuhkanen-Kostrova:
"Alguses näis raamat olevat värvikas ilukirjanduslik teos, väiksest tüdrukust. Tegelikult on see raamat aga midagi palju enamat. Väga sügavamõtteline, olulisi teemasid meelde tuletav ja üles äratav.  Puudutab otse naelapea pihta otsivat, omadega uitama läinud, puntrasse kinni jäänud hinge. Raamat aitab leida, mis on oluline ja mis vähem oluline. Kindlasti loen kunagi veelkord läbi. Julgen ka teistele soovitada, kes on jõudnud omadega punkti, kus ootavad vastuseid... siin raamatus on vastus."

Karin Tammeleht: 
"Kuu, kallis kuu, räägi minuga. Selline mõnus mõte tuli mulle pähe, kui kusagil poole peal olin. Kahjuks peab tõdema, et ega tõesti ei taha me endast väiksemaid kuulata ja ega ei oska ka teisi kuulata. Omast arust kuulame, aga tuumani ei jõua.
Olles samastunud Maarjaga siis hakkasin mõtlema, et kui minagi väiksem olin, siis minulegi meeldis looduses olla ja õnneks minul loodust jätkus. Nüüd aga vahel tunnen vajadust loodusesse kaduda, kas või natukeseks ja lihtsalt kuulata ja olla.
Mõnus lugemine ja parasjagu mõtlemapanev!"

Helje Madisson:
"Raamatu esimeses veerandis pidin möönma kirjutaja suurepärast oskuslikkust põimida sügavad siseheitlused nauditavaks dialoogiks. Võluv lihtsus ja selgus ilmnes ka tüdruku iseolemise mõtteavaldustes. Olles lõpetanud viimase lehekülje vajusin mõttesse ja pidin tunnistama, et tegelikult nii see elu käibki! Kel läheb aega pikemalt, kel lühemalt..."

Aili Tamsalu
"Mõnus lugeda. Raamatu esimene peatükk peaks olema kohustuslik kõigile meile - lastevanematele, kellel on kiire elutempo. Ärge unustage, et teie lastel on teid vaja! Kasvõi kuulamiseks, mis neil öelda on... Uskuge, me õpiks nii mõndagi, mis elurutus ununenud ja kaduma läinud. Kui lugema hakkate, ei lõpeta enne, kui läbi saab! Ilus, eluline ja natuke valus, mõtlemapanev igal juhul..."

Ülle Vahtra:
"Lugesin "Kuu, räägi minuga". Huvitav oli, ühe õhtuga sai läbi. Pani mõtlema!"






"SALADUSE  JÕUD"


1. osa
Kentaur, 2015, 190 lk

Gea elu on ilus ja võimalusterohke: ta on noor psühholoog, kes on leidnud töö, ta on abielus armastatud mehega ning neil on ilus kodu. 
Kõik muutub, kui mees töö kaotab ning alkoholist lohutust otsib. Murdepunktiks saab päev, kus mees joobes olles Geale kallale läheb. Lahutuse käigus saab Gea teada, et tema eksabikaasa on tüki maad ebameeldivam mees, kui ta kunagi mõeldagi oleks osanud. Skandaalid raputavad nii Gea kui ka tema lähedaste elusid. Raamatukogus hingejõudu otsiv Gea leiab juhuslikult Saladuse – külgetõmbejõu seaduse õpiku. 
Oma õnnetut eluperioodi trotsides otsustab noor naine unistuste jõudu proovida...




Lugejate kommentaare:


Mare Jakobson:
"Lugesin kõik kolm osa ühe jutiga läbi. Nii huvitav ja eluline, et ei saanud pidama."

Marika Poom:
 "Lugesin ühe päevaga läbi. Meeldis, ei tahtnud käest ära panna."

Anneli Kutsharina:
"Üle pika aja raamat, mida käest panna enne läbi lugemist ei suutnud. Laenasin raamatukogust, õnneks 1. osa oli koheselt saadaval, teised aga välja laenutatud."

Pille Pant:
„Lugesin raamatut "Saladuse jõud". Kui kätte võtsin, siis läks raamat kiiresti. Väga põnev oli tegelastele kaasa elada, selline väga kaasahaarava sisuga. Kui vahepeal tulid muud toimetused ette, siis ega õhtul ei saanud enne magama minna kui raamat oli läbi.“ 

Karin Tammeleht:
„Olles lugenud „Saladuse jõud“ raamatut võin öelda, et pole viimase kahe kuu jooksul nii head raamatut lugenud. Õnn oli see, et päeval lugesin, muidu oleks unest puudus tulnud. Niivõrd hea oli!
Lugema hakates tahtsin Gea mehele korraliku koslepi anda, kes küll käitub oma naisega nii, eriti keda armastad. Mis lugedes veel mõttesse tuli, oli maskide mõte, et erinevad maskid inimestel ees. Naerma ajas, kuidas Irina Valdeku naha peal mängis, kuna Valdek arvas, et Irina on tema omand aga võta näpust, ega ikka ei ole küll. Mis lõpuks head meelt tekitas, et Gea oma soovidega ja mõttejõuga tegi teoks oma unistused. 
Minu arust on üks hea raamat, paneb elu üle mõtlema. Soovitan soojalt ja ootan huviga uusi raamatuid
.“

Siret Kullerkupp:
"Lugesin läbi Maria raamatu "Saladuse jõud". Pean ütlema, et suhteprobleeme minu arvates on igas kooselus, hea kui nad lõpevad positiivselt, aga unistustega on sama lugu nagu soovidega, kui midagi väga tahta, siis see ka täide läheb. Olen seda ise kogenud, siiski mulle meeldis Maria raamat "Kuu, räägi minuga" rohkem.

Saale Palmiste:
„Alguses läks mul lugemine üsna aeglaselt - iseenesest küll kogu aeg midagi toimus, kõik oli nagu okei, aga ma ei saanud kuidagi selle raamatu lainele.  Ja siis - ühel hetkel kui Irina ja Berni tutvusid, muutus minu jaoks midagi ja enam raamatut käest panna ei suutnud. Iga hetk, mis ma pärast seda raamatust eemal pidin veetma, oli tõeline piin. Kangesti tahtsin teada, mis edasi saab. Lõpuks said kõik tegelased väga armsaks ja kangesti tahaks teada, mis neist edasi saab. Eriliselt meeldis mulle tegelastest Valdek, mitte sellepärast, et ta oleks olnud raamatu parim tegelane, vaid seetõttu, et ta oli nii realistlik, nii usutav, nii päris. Jäin raamatuga rahule. Aitäh, Maria Lepmaa, selle lugemiselamuse eest!“

Ketlin Rauk:
„Mulle meeldis, et raamatus oli palju huvitavaid ja elulisi karaktereid ning neile kaasaelamine oligi see, mis ei lasknud raamatut kuidagi käest panna. Nii suur tahtmine oli teada saada, mis ühest või teisest saab ning mis lahenduse nende probleemid lõpuks leiavad. Enim meeldis mulle Gea, kes pärast lahutust nii vapralt suutis oma elu joone peale saada. Natuke võib-olla tekitas uskumatut tunnet see lotovõit lõpus, aga mine sa tea, võib-olla on säärasest sihikindlusest teinekord rohkem kasu kui me arvatagi oskame!  Igatahes mõnusasti ja ladusalt kirjutatud raamat, väga tore lugemine. Kindlasti võtan lähiajal käsile ka teise osa. Aitäh, Maria!“

Heli Palmsaar:
„Valdek oli kõige toredam tegelane, just selline tavaline ja igapäevane eesti mees, kellesarnaseid tihti kohtad ja muidu igati loetav raamat. Edu edaspidiseks!“

Sirje Roo:
„Elu on üks ütlemata põnev seiklus ja meie väike Eestimaa on tõesti pisike, kus pidevalt üksteisega kokku põrgatakse. Pole siis ka ime, kui saladused lõpuks päevavalgele tulevad.Tagajärjed aga on oodatust paremad. Inimene saab lõpuks nägijaks ja kordi targemaks kui varemalt. Ta hakkab ennast analüüsima. Sõelub välja oma head ja halvad küljed ja õpib, mida edaspidises elus paremini teha. Ja unistada peab julgema alati suurelt, kuna unistustel on kombeks täituda! Põnev ja vägagi eluline raamat.“

Maret German:
„Raamatus "Salduse jõud" on tõeline suhete rägastik, aga elus ju nii ongi. Ja veel see, et psühholoog ise vajab enesega toimetulemiseks välist tõuget või õpetussõnu, näitab selgelt, kui haavatav ja samas kõikide raskuste kiuste õnne poole rühkiv võib olla igaüks meist. Igatahes pakkus su raamat mõtlemisainet, et miski siin elus ei juhtu põhjuseta. Mõnus lugemine, aitäh!“

Maris Roost Voksep:
„Raamat on väga hea. Mulle meeldis selle raamatu sidumine saladusega ja eesmärkide kirja panek. Pärast raamatu lugemist tegin ka endale nii. Nimekiri kaunistab mu külmikut, ju kunagi jõuan ka nende unistusteni. See võrdlus, kus kõik kannavad maske oli väga hea.  Olen ise ka tundnud, et jõudes tööle tõmban ette ühe maski ja võtan ära eelmise (ema). Minu jaoks oli vaid liiga kiire lõpp. Jäi palju küsimusi, kas tõesti Berni leppis sellega, et Irinal oli suhe Valdekuga ja kas tõesti nii kerge on taastada usaldus. Enda eluga võrreldes ei suuda ma siiani kedagi usaldada. Kahju, et raamat minuni nii hilja jõudis. Ootan järje lugemist.“