pühapäev, 31. detsember 2017



Karma Brown "Sellel hetkel"

Ersen, 2017, 280 lk


Raamatupoe lehel tutvustus

Tundeküllane moraaliküsimusi puudutav romaan, mis keskendub peategelase kannatustele pärast ootamatut, ent välditavat tragöödiat.

Meg Pepperil on rahuldust pakkuv töö ja õnnelik perekond. Suurema osa ajast on ta elu kenasti sujunud, aga see muutub hetkega. Sõidutades tütart koolist koju, viipab ta teisel pool teed ootavale teismelisele poisile... ja üks teine auto kihutab noorukile otsa.
Meg süüdistab ennast, et tal on selles kohutavas õnnetuses oma osa. Ta on tulvil kahetsust ja hakkab innukalt aitama poisi perekonda, samal ajal kui too vigastustest paraneb. Aga mida rohkem Meg kahetseb, seda rohkem eemaldub ta oma perekonnast – ja seda rohkem tõmbab teda enda poole poisi isa.
Varsti puruneb Megi elu ta enda silme all. Valusad saladused, mida ta on sügavale endasse matnud, hakkavad ohtlikult pinnale tõusma. Naine peab otsustama, kas ta andestab endale või riskib kõigega, mis on talle kallis.



Raamat algas õnnetusega, kus teismeline poiss jäi auto alla. Peategelane Meg nägi õnnetust pealt ja samuti tema teismeline tütar. Õnnetuses kannatanu oli Megi tütre poiss-sõbra vend. Meg sõitis haiglasse, et toeks olla kannatanu vanematele. Kohal oli aga üksnes poisi isa, ema oli kaugel tööl, aga kiirustas lennuki peale, et samuti kohale lennata. Edaspidi oli Meg kuidagi alati toeks - kuulamas ja mõistmas kannatanu isa. Nende suhted soojenesid pidevas koosolemises ja üksteise lohutamises ja mõistmises. 

Lõpu poole oli juba väga imelik nende pidevad kokkusaamised nii-öelda haige poja pärast, kuna nagu otsiti ettekäändeid, et kohtuda. Megi ja kannatanu isa vahel olid mõned lähedushetked, kus nad suudlesid. Ise nad siis vabandasid kordamööda ja selgitasid, et olid segaduses. Alati juhtusid suudlused justkui kogemata. Üks suudlus leidis aset haiglas. Viimast suudlust nägi pealt Megi tütar. Ta andis sellest oma isale - Megi abikaasale teada. Sel hetkel sai Meg aru, mis mängu ta oli mänginud ja millest võis ilma jääda. Ta sai justkui kaineks ja vaatas kannatanu isa hoopis teise pilguga - mees tundus talle võõras, kadunud olid igasugused tundepuhangud ja intiimsus. 

Möödus 5 kuud, kui Megi abikaasa suutis tasapisi andestama hakata.  

reede, 29. detsember 2017



Tony Parsons "Mees ja poiss"

Varrak, 2002, 288 lk



Raamatupoe lehel tutvustus

"Mees ja poiss" kuulub Suurbritannias viimastel aastatel kõige enam populaarsust võitnud raamatute hulka, milles inimsuhteid tänapäeva linnas vaadeldakse noore mehe seisukohast.
Raamatu peategelasel, peagi kolmekümneseks saaval Harry Silveril on igati mõnus elu: tal on hea ja huvitav töö, ilus naine ja armas pisipoeg. Mõtlematu üheöösuhe jätab ta aga ilma peaaegu kõigest. Ta kaotab töökoha, naine jätab ta maha ning ta peab üksikisana eluga toime tulema.
Raamat pälvis 2001. aastal Inglismaal Aasta Raamatu preemia.



Lugu mehest, kel kõik olemas - kena abikaasa, poeg ja hea töökoht. Mees on abikaasaga otsustanud, et nemad on elu lõpuni koos. Tema naine on tulnud katkisest perest, kus isa jättis pere maha ja jooksis erinevate naistega ringi, suutmata ühtki peret hoida. Seetõttu hoiab naine kramplikult kinni omaloodud ideaalist, et suhe peab olema kindel ja petmist tema ei andesta. 

Juhtub aga nii, et ühel tööpäeva õhtul viib mees oma töökaaslase koju. Naine kutsub ta korraks sisse ja mees lahkub sealt alles hommikul. Tegemist pole armastusega, isegi mitte armumisega. Mees on lihtsalt kartlik eesootava keskeakriisi suhtes. Ta rõhutab pidevalt, et saab peagi 30, et siis on ta küll vana mees juba. Üheöö suhe leiab niisiis aset vaid seetõttu, et mees justkui tõestaks iseendale, et ta on veel tahetud. 
Mind hämmastas ja häiris see, et 30aastast peab autor vanaks, et nagu keskeakriis?!

Mees arvab, et vaikib öö maha, ent naine, kellega ta öö veetis, saadab sõnumi mehe telefoni, mis aga on mehe abikaasa käes. Naine loeb sõnumi läbi ja avastab mehe petmise ning pakib kohe asjad ja lahkub nende ühisest kodust koos lapsega. Mõne aja pärast läheb naine välismaale tööle ja mees jääb neljaks kuuks pojaga. Naine kurdab, et on oma elu maha maganud ja vaid lapsega kodus istunud ja tahab oma elu tagasi, mis tal enne lapsesaamist oli. 
Tundus, et naine nagu oleks oodanud, et käib miski pauk, mis nende elukorralduse segamini lööks. Naine paistis juba eelnevalt väga rahulolematu, ent ei suutnud ega osanud tekkinud madalseisust kuidagi välja tulla. 

Edasi läheb väga valusaks, hakkab lapse solgutamine ühe vanema juurest teise juurde ja lõpuks jõuab asi kohtusse vaidlusega, kelle juures laps elama peaks. Mees teeb lõpuks otsuse, et poeg jääb emaga elama, kuna näeb, et poeg nii soovib. Naisel on tekkinud juba uus mees, kellega koos ta ka elab. Ka mees leiab omale uue silmarõõmu.

Imelik tundus see, et kui mees alguses palju halas ja anus oma abikaasat tagasi tulema, siis õige ruttu leidis ta uue silmarõõmu, keda arvas, et jäägitult armastab ja soovis hakata kiirelt peret looma. Raamatu kaanelt võib lugeda, et tegemist suuresti autori enda kogemusega. 

Raamatule on olemas ka järg "Mees ja naine". 

neljapäev, 28. detsember 2017



Kaire-Külli Vaatmann "Visa hing. Ott Kiivikas"

Helios, 2017, 264 lk


Raamatut lugema asudes mõtlesin, et lasen silmadega kiirelt üle, kuna pole kunagi olnud Oti fänn. Juhtus aga nõnda, et kui esimese lehekülje avasin, ei saanud enam tunde pidama. Lugesin ja lugesin ja ajataju kadus täielikult.

Alguses räägib Ott päris palju oma lapsepõlvest, mis sobis igati, kuna andis hea arusaamise, kuidas ja mis vormis poisikesest edasipürgiva mehe. Ott räägib pidevast konkurentsist oma vennaga, samas aga nad väga ka hoidsid üksteist. Juttu on ka emast, kes on oma poegade jaoks alati olemas ja toetamas. Veel mainitakse raamatus valukohta, kus Oti isa oma pere maha jättis ja teise naise juurde kolis. Ott koos oma vennaga olid tublid ja hoolitsesid ema eest, lükkasid kõik ema mõeldavad kavalerid eemale. Poisid valvasid oma ema, kuna ei soovinud ühtki võõrast meest oma koju.

Väga meeldis, kui tahtejõuline Ott on. Ta ei anna iial alla. Kui ta oli endale eesmärgiks midagi võtnud, siis selle ka saavutas. Raamat on vägagi inspireeriv lugemine inimestele, kes ihkavad oma elus midagi korda saata ega rahuldu nii-öelda tavalise eluga.

Ott unistas palju ja seadis endale kõrgeid sihte. Tema unistused täitusid järgemööda. Isegi kohtus ta oma iidoli Arnold Schwarzeneggeriga, kes aastaid plakatil tema toas oli poseerinud. Ott sai isiklikult tuntud mehe kätt suruda. Veel kirjeldab Ott, kuidas ta enne võistlusi kujutles, kuidas ta lavale astub ja medaleid vastu võtab. Lava taga oli tal alati olemas plaan, ta mõtles oma peas eelnevalt kõik korralikult läbi. Isegi suures hingevalus, kui oli äsja lahkumineku üle elanud ja kohtus võistlustel oma eksiga, suutis ta kõik muu välismaailma enda jaoks unustada ning keskenduda oma eesmärgile - võita. 

Oti teel ei ole sugugi läinud kõik nii lihtsalt ega ole talle ka kergelt midagi kätte kukkunud, vaid kõik on saavutatud siiski raske tööga. Enesedistsipliin on võimas! Kahjuks ei läinud tema elus ka suhetes naistega kuigi hästi. Esimesed suhted katkesid just selle tõttu, et Otil olid esikohal tema treeningud. Hiljem, kui ta oli valmis suhtesse juba rohkem panustama, veeti jällegi teda valusalt alt. Naine laskis koos nende ühise lapsega teise mehe juurde jalga. Nüüdseks on mehel aga juba uus elukaaslane.

Kokkuvõtlikult oli raamat nii huvitav, et seda oli raske käest ära panna. Raamat oli kirja pandud positiivses võtmes. Kuigi Oti elus oli palju raskuseid ja karme aegu ei edastatud seda haletsust otsivalt, vaid just nimelt näidates, et igast raskusest on võimalik üle saada. Pealkiri "Visa hing" on igati sobiv!


"Ainuke mõte, mis mind tol hetkel valdas - minust saab maailmameister. Polnud tähtis, kuidas või mille kõige eest ma selle uhkust kõditava tunnustuse pälvin, oluline oli eesmärk. Ma pole kunagi fantaseerinud võimatutest asjadest. Ma ei tahtnud ju saada ämblikmeheks, vaid täiesti saavutatavalt maailmameistriks." (lk 54)

"Iga kord, kui plakateid vaatasin, unistasin, et ka minust saab kunagi nii võimas, edukas ja kuulus mees. (Arnold S.)"  (lk 55)

"Medal pole kõige tähtsam, jõuab mulle ühel hetkel ootamatult kohale ... mis siis on tähtis? See, et sa oled õnnelik, see, et sul on rahu hinges, ja see, et sinu sõnumit kuulatakse, tean vastust kohe." (lk 238)


     

reede, 22. detsember 2017



Saale Väester "Mees minevikust"

Kentaur, 2017, 174 lk


Raamatupoe lehel tutvustus

Kätlini elus on kõik hästi – ta teeb unistuste tööd, tal on ilus kodu, kolm toredat last ja tubli mees. Vaid tema teab, et tegelikult on midagi siiski puudu. 
15 aastat tagasi sai ta ootamatult emaks. Lapse isa oli tema elu esimene suur armastus Jaanus, kes aga Kätlini rasedusest kuuldes jäljetult kadus. Oma murega üksi jäänud teismeline ei leidnud ka vanematega ühist keelt ja veidi peale tütre Kadri sündi põgenes ta lapsega vanematekodust. Minna polnud aga kuhugi. Ja nii jäi ta lihtsalt pargipingile istuma, teadmata, mis temast edasi saab. Õnneks leidis Virgo ta pargist ja kutsus enda juurde. Alguse sai meeldiv ja turvaline suhe ning mõne aja pärast Kätlin ja Virgo abiellusid. Kuid Kätlini hinge jäi püsima mälestus tema esimesest suurest armastusest, igatsus mehe järele, kes oli tema jaoks kunagi kõike tähendanud. Seda enam, et Kätlini silmis on Virgo küll igati tubli ja tore, aga midagi on nagu ikkagi puudu, midagi sellist, mis Jaanuses oli, aga Virgos pole. 
Kui Jaanus ühel õhtul ootamatult Kätlini ukse taha ilmub ja naisele abieluettepaneku teeb, lööb see Kätlini senise täiusliku maailma kõikuma. Mida ometi teha? Kas valida aastaid kestnud turvaline suhe või mees, keda Kätlin on kõik need aastad endiselt salaja armastanud? Ja kuidas mõjutab Kadrit tema bioloogilise isa väljailmumine?



Raamatu alguses oli palju kordusi. Mõtlesin, et kas autor unustas ära, et juba kirjutas sellest, aga hiljem selgus, et ikkagi kordused olid teadlikult kirjutatud.

Väga hea teema oli valitud!

Ilmub mees minevikust ja naine hakkab kohe unelema, et kuidas küll oleks võinud olla elu just selle mehega. Unistustes maalis naine mehe ikka väga toredaks, samas unustas oma abikaasa head omadused, kes tema kõrval kõik need aastat truult ja armastavalt elanud oli. 

Meeldis veel, et sõbrannanduse teema sisse oli toodud. Naine kuulas hoolega oma toreda sõbranna nõuandeid, mis aga hiljem selgus, et oli n-ö madu soojendanud oma õla peal. Sõbrannakesel olid sootuks oma kavalad plaanid. Lõpp meeldis samuti! Tubli naine! 


"Kõik on jumalast korras!"


Ilmunud ajakirjas Kodutohter detsember 2017

Tekst: Maria Lepmaa


Kui Piret Rüütel kolmandat last ootas, diagnoositi lootel raske kromosoomhaigus.
Sündimisel selgus, et Hanna, kes on praegu juba kahene, on täiesti terve. 
Naine usub, et see oli tervenemise ime.


neljapäev, 21. detsember 2017


Jeanette Walls "Klaasloss"

Tänapäev, 2015, 397 lk

Raamatupoe lehel tutvustus

Jeannette Walls kasvas üles vanematega, kelle ideaalid ja põikpäine eristumissoov olid ühteaegu nii häda kui õnnistus. Nad elasid pikalt USA edelaosa kõrbelinnades nomaadielu ning suutsid end sel viisil ära elatada. Hiljem, kui raha otsa sai, koliti Lääne-Virginia kaevanduslinna, mis oli viimane koht, kuhu keegi neist oleks sattuda tahtnud. Hoolimata isa joomisest ja allakäigust ning perekonna üleüldisest toimimatusest suutis Jeannette sellest nõiaringist välja murda, kodust lahkuda ja luua endale täiesti uus, täiesti erinev elu. Kakskümmend aastat on ta oma juurtest vaikinud, ent nüüd on tema lugu kirjas, menukas ning peagi saamas ka suureks filmiks.

Karm raamat, mis räägib raskest lapsepõlvest. Pidevalt oli tunne, et tahaks "süüdimatuid" vanemaid raputada. Kusjuures vanemad lugesid pidevalt raamatuid ega olnud tegelikult rumalad. Rahaga ei osanud aga kuidagi ümber käia. Pereisa oli alkohoolik ja laristas raha ära. 
Täiskasvanutena suutsid lapsed - 2 naist ja 1 mees luua endale igati normaalse elu. Nad leidsid neile meeldiva elukutse. Kolmest õest noorim, kes jäi üksinda vanemate hooldada, kui vanemad õed ja vend olid kodust lahkunud, elas hiljem läbi raskeid hetki. Raske lapsepõlv oli jätnud oma jälje.
Vastik ja kohati julm lugemine, ent hästi kirjutatud. Enne lugesin raamatu läbi, siis vaatasin ära ka filmi. Raamat meeldis rohkem, kuna sealt saab ikka parema tunnetuse, mida tegelased läbi elasid.


Olivia Goldsmith "Bestseller"

Hotger, 1998, 672 lk


Raamatupoe lehel tutvustus

Viis autorit. Viis romaani. Üks kirjastus. Ja vaid üks bestseller. Davis & Dash on Manhattani sädeleva kirjanduselu koondpilt, maailm mitmemiljoniliste avansside ja kirjastuspidudega. Ja kui kätte jõuab otsustav, raamatute trükist ilmumise hetk, võitleb D&D ägedalt võistlejatega. Viiel autoril on õnnestunud ihaldatavasse nimekirja pääseda, aga bestselleriks saab vaid üks romaan.



Pisut ebameeldiv oli käes hoida nii rasket teost, ent sisu oli kaasakiskuv. 
Teemaks 5 autorit, kes saadavad oma käsikirjad ühte kirjastusse. 

Üks autoritest tapab end ära, kuna on tüdinud pidevast käsikirja tagasilükkamisest erinevate kirjastuste poolt. Tema elu sihiks on kirjutamine, ent ta kaotab igasuguse lootuse. Enesetapja ema aga viib käsikirja järgmisesse kirjastusse...

Teine autor valetab. Mees laseb oma naisel käsikirja valmis kirjutada, hiljem teeb parandused ja saadab oma nime all kirjastusse... Hiljem jätab mees naise maha.

Usun, et raamat on põnev kirjanikele ja kirjastuses töötavatele inimestele.

Debbie Macomber "Neljapäeviti kell kaheksa"

Ersen, 2011, 352 lk

Raamatupoe lehel tutvustus

Igal nädalal ilmuvad need sõnad nelja naise kalendrisse. Igal nädalal saavad nad kokku, et süüa hommikust – ja rääkida ning jagada üksteisega tõdesid, mis nad on elu kohta avastanud. Et rääkida oma lugusid. Pakkuda üksteisele julgustust ja lakkamatut tuge. 
Clare on hiljuti läbi teinud laastava ja ootamatu abielulahutuse. Teda juhib viha ja kättemaks – kuni ta saab oma eksabikaasa kohta teada midagi, mis paneb ta oma tegudes kahtlema. See sunnib teda vaatama sügavale endasse, et otsida andestust, mille ta on kõrvale heitnud... ja inimest, kes ta varem oli. 
Elizabeth on hilistes viiekümnendates lesk, edukas tegija oma ametialal. Naine, kes on otsustanud mitte raisata enam ühtegi sekundit oma elust. Ja kui see elu peaks sisaldama romantilisi võimalusi – hüva, miks ka mitte? 
Karen on kahekümnendates eluaastates ja usub, et need aastad peaksid kuuluma riskile ja unistuste püüdmisele. Tema unistus on saada näitlejaks. Ainult et tema vanemad arvavad, et ta peaks rohkem sarnanema oma õega, väga tavapärase Victoriaga! 
Julia saab sel aastal neljakümneseks. Tema abikaasa karjäär on kindlal alusel, tema lapsed on lõpuks teismelised ja ta on just alustanud oma äriga. Kõik läheb plaanipäraselt – kuni ta avastab, et on rase. See pole osa plaanist. 



Igal nädalal neljapäevahommikuti kell 8 saavad kokku 4 naist, kes räägivad oma elust. 

Clare on läbi teinud valusa lahutuse. Tema abikaasa laskis noorema juurde jalga. Ta on vihane mehe peale ega suuda talle andestada ega temaga rääkida. Ühel hetkel kuuleb ta aga, et eks on raskelt haigestunud ja vajab tema abi. Haigusest kuuldes on endise abikaasa noorik mehe juurest jalga lasknud.

Elizabeth, kes on 57aastane, on jäänud leseks. Oma elutarkusega on ta toeks teistele tegelastele. 
  
Karen ei soovi tavapärast kella 9-5ni tööd, vaid unistab näitlejaks saamisest. Tema ema laidab mõtte maha, kuna ei pea seda vääriliseks ametiks.

Julia lapsed on teismelised, tal on armastav abikaasa ja oma äri, kuni 40lt tema plaanid segi paisatakse. Ta jääb ootamatult rasedaks.

Huvitav ja mõnus lugemine!


Mary Alice Monroe "Raamatuklubi"  

2016, Ersen, 384 lk

Raamatupoe lehel tutvustus


Pealiskaudsel pilgul on see tavaline raamatuklubi, kuid nende viie naise jaoks on see midagi palju enamat. Eve Porteri jaoks on klubi pelgupaik, kuna abikaasa ootamatu surm röövis tema kindlustunde. Väljapaistvale advokaadile Annie Blake’ile, kes neljakümnendates eluaastates olles soovib saada last, on klubi koht, kus end lõdvaks lasta ja unistada teistest võimalustest. Doris Bridgesile on klubi tugigrupp sel raskel ajal, kui ta tunnistab oma abielu nurjumist ning leiab iseseisvuse abikaasa reetlikkuse tõttu. „Täiuslikule” abikaasale, emale ja sõbrale Gabriella Riverale, kes toetab kõiki, kuid kardab endale tuge küsida, pakub klubi ühtekuuluvustunde. Ning Midge Kirsch, kunstnik, kes on kogu elu vastuvoolu ujunud, võetakse klubis tingimusteta omaks.Need naised on erinevatelt elualadelt ja nad astuvad vastu väljakutsetele, mida pakuvad neile muutused. Jagades oma lootusi, kartusi ja võite, peavad nad kalliks raamatuklubi tõelist võlujõudu – sõprust.



Mulle raamat meeldis. Leidsin ka raamatuklubi naiste raamatukirjelduste põhjal paar raamatut, mida kindlasti tahaksin läbi lugeda. Tegelikult isegi palju rohkem oleksin soovinud lugeda naiste arutlusi raamatute teemal. Pealkiri siiski ju "Raamatuklubi", mis kõnetaski ja tekitas ootuse huvitavat raamatute kohta lugeda. Ka kaas kohe kutsus lugema. Muud tegelaste eraelu oleks võinud isegi vähem olla.




Tiia Toomet "Vanaduse võlud"

Tammerraamat, 2017,136 lk

Raamatupoe lehel tutvustus
 
Tõepoolest, hea on vana olla! 
Lapsed on suureks kasvatatud, eluase olemas, asju ülearugi. Ei pea enam muretsema nii palju oma välimuse pärast, võid käia riides lihtsamalt ja mugavamalt, loobuda kõrgetest kontsadest, moehilpudest, pole tarvis lakkamatult igasugust träni juurde osta. Enamgi veel, nüüd lõpuks tohid olla avalikult egoistlik, mõelda rohkem iseendale ja oma soovidele.


Tegemist mõttekogumikuga. Põnevaid sündmusi raamatus ei olnud, seda ei otsinudki. Autor kirjutas ausalt ja avameelselt oma mõtetest ja vabadusest, mis tema jaoks vanadusega kaasnenud oli. Kurb oli lugeda, et suhtluskaaslasi jäi üha vähemaks, kuna tuttavad surid ümberringi. Nooremad aga ei mõistnud seda elu, milles proua oli kunagi elanud. Südantliigutav lugemine!



Tuule Lind "Liivakella helinal"

Tänapäev, 2017, 136 lk

Raamatupoe lehel tutvustus

Et mida ma siis kardan? Ilmselt muutusi, mis võivad mu igapäevasest rutiinist välja kiskuda. Kardan avada hinge ja südame seni veel võõrale inimesele, kes erineb täiesti mehest, kellega aastaid koos sai elatud. Kes tuleb su ellu hoopis teistsuguste arusaamade ja harjumustega, paneb sind tundma tundeid, mis ammu varjusurmas olnud, paiskab segi su näiliselt rahuliku kulgemise läbi igatsus- ja erutus­vaese elu. Kas ma olen selleks valmis? Pean ju olema, ega mul siis enam esimene noorus pole. Kardan ma veel ühte asja. Nimelt tean – ja see on puhtalt minu eripära, arvan ma –, et kui esimene mulje uuest tuttavast pole hea, läheb mul esialgu ikka väga kõva aur mulje tagant inimese loomuse ülesleidmiseks. Ma seletan. Kui minu eas naine läheb teisele ringile, on ju loomulik eeldada, et potentsiaalne kavaler kannab endas kindlaid ealisi muutusi: kurrud näos on sügavad, juuksed on pealaega hüvasti jätnud, vaadet kinganinadele varjab kõht, lõua all on lott ja oma teed on läinud vasakult viies ülahammas. Võibolla koguni mitu hammast ... Sooja huumoriga räägib peategelane, naine 50 +, oma otsingutest. Tema hing keeldub vanust tunnistamast ja süda ei loobu unistamast ...


Naine 50+ otsis internetist tutvumiskuulutuste kaudu omale kaaslast. Tema abikaasa laskis temast palju noorema juurde jalga. Peategelane jättis tugeva mulje ega jäänud norutama, vaid läks rahulikult oma eluga edasi. Naine oli vanuses, kus teadis oma väärtust, kuigi mõistis, et pole enam nii noor ega sile, et tutvumiskuulutustes eriliselt silma paista. Meeldis peategelase otsekohesus ja oskus olukordadele läbi huumori vaadata.



Adena Sepp "Langevate tähtede serenaad"

Ersen, 2013, 200 lk


Lugu perekonnast, kus elatakse ämmaga ühes majas koos. Ämm on kiuslik ega kannata miniat raasugi. Minia on pigem allaheitlik ja üritab mitte ämma norimistega kaasa minna. Naise abikaasa paistab olevat äpu, kes ei suuda naise kaitseks välja astuda. Mees tutvub kena naisega, kellega tal tekib kõrvalsuhe. Naiselgi saab senisest elust villand ja ta soojendab üles oma kooliarmastuse, kellega klassikokkutulekul kohtub. Abikaasade teed lähevad keskeas lahku. Naine kolib ämma majast välja vana armastuse juurde. Mees toob uue naise koju. Uus minia paneb kohe alguses ämma paika, nii et vaene ämm hakkab oma esimest miniat taga igatsema.

Adena kirjutab lugusid elust enesest, seega on huvitav lugeda.
Kairi Oja "Onu Internet ja nutikaigas"

Lapse oma raamatukogu, TEA, 2017, 36 lk


Tutvustus raamatupoe lehel

„Onu Internet ja nutikaigas“ on põnevalt muinasjutuline lugu lastest, kes satuvad Onu Interneti maailma.
Kuidas see juhtuda võis? Mida nad nägid, keda kohtasid ja kas ka kodutee leidsid? Kõik kolm suhtusid internetti nüüd suurema aupaklikkusega ning teadsid, millal vajutada pidurit. Kui mõni nende sõber end telefoni või tahvelarvutisse liialt kauaks unustas, koputasid nad talle õlale ning ütlesid vaikselt: „Sa oled end vist Internetti ära kaotanud.“ Suunab lapsi mõtlema, kuidas oma aega arukalt kasutada.


Kindlasti vajalik lugemine lastele! Tänapäeva lapsed unustavad end tihtipeale internetti. Väike raamatuke räägib internetisõltuvusest. Raamat tuletab lastele meelde, et millal nad mõne muu tegevusega tegelesid, nt raamatu lugemisega, õues mängimisega või vanemate aitamisega. Tekst suunab lapse mõtted ja pilgu "päris" maailma.   


Susan Mallery "Mischief Bay tüdrukud" 

1. raamat 
Ersen, 2015, 384 lk


Raamatu tagakaanel olev tutvustus:

Nicole Lord tahab olla hea abikaasa, aga on suur vahe, kas olla toetav abikaasa või pidada üleval meest, kes tuli töölt ära, et kirjutada stsenaarium, mida Nicole pole kordagi näinud. Mees ei aita isegi poja eest hoolitseda, mille tulemusena on Nicole’i kanda kogu majapidamine ja tööl käimise koorem. Shannon Riggist sai firma asepresident, kui ta ohverdas isikliku elu karjääri nimel, aga nüüd on ta hakanud kahtlema, kas see valik oli ikka õige. Erutav uus suhe suurepärase mehega veenab teda, et veel ei pruugi olla liiga hilja – kuni mees teeb teatavaks jalustrabava uudise, pärast mida hakkab Shannon kahtlema, kas kõik on ikka võimalik.Kuigi Pam Eiland armastab oma meest kogu südamest, on ta nüüd, kus lapsed on saanud suureks, muutunud rahutuks. Mehe üllatamiseks leitud uued seksikad võtted toovad küll nende abiellu tagasi lõbusa särtsakuse, kuid ootamatu muutus keerab Pami elu pea peale ja ta on sunnitud kõike otsast alustama. Mischief Bay tüdrukud avastavad läbi armastuse, südamevalu, naeru ja pisarate, et elu on märksa rikkam, kui su kõrval on sõbrad.

Avastasin Mallery üsna hiljuti. Olin märganud tema raamatuid varemgi, kuid siis jätsid need mind külmaks. Mõtlesin nüüd, et proovin ühte tema raamatut lugeda ja võtsingi kõheldes raamatukogust. Mulle meeldis! Raamat tekitas huvi Mallery loomingu vastu. Sellel raamatul on veel 2 osa, needki kavatsen läbi lugeda.
Lugu siis kolmest naisest, kes igaüks maadleb oma probleemidega. 
Nicole mees annab lahkumisavalduse ja tuleb töölt ära, naisele midagi ütlemata. Ta kirjutab pea aasta stsenaariumi ega aita naist koduses majapidamises ega panusta ka rahaliselt. Mees keskendub üksnes oma unistusele, mis täitubki. Ta saab stsenaariumi eest miljoni. Tekivad uued tutvused, Raha muudab meest totaalselt, nii et nad muutuvad naisega üksteisele üha võõramaks. Lahkuminek on paratamatu.
Shannon on olnud läbinisti karjäärinaine ja seadnud oma vabaduse ja sõltumatuse alati esikohale. Lähenedes 40le hakkab tema hing aga igatsema lapse järgi. Ta otsustab, et peab oma elus muutused vastu võtma.
Pam on 50ndates õnnelikus abielus proua, kel on kõik olemas. Ta ei mõista aga, miks ta iseendas sugugi rahul pole. Teda häirib iga päevaga üha enam tema vananev välimus ja ta kurdab, et mehega on suhe liialt rutiinne. Nad otsustavad abikaasaga madalseisu muuta ning tekitavad suhtesse uue värskuse. Siis aga juhtub õnnetus, mis Pami elu pahupidi pöörab. Ühtäkki mõistab proua, mis on tegelikult oluline ja unustab kortsud oma kehal. 

"Püüdle alati rohkema poole, õpetas ema."  (lk 62)
"Pam noogutas, kuid ei lausunud sõnagi. Pam teadis, millal rääkida ja millal vait olla, mõtles Nicole. Kas see on mingi emadusega kaasnev asi?"      (lk 83)   


pühapäev, 10. detsember 2017

Julianne MacLean "Taeva värv"

Ersen, 2017, 272 lk


Raamatu tagakaanel olev tutvustus:


Sophie Duncan on edukas kolumnist, kelle maailm kukub kokku pärast ta tütre ootamatut haigust ja ta abikaasa šokeerivat kõrvalsuhet. Kui hakkab tunduma, et asjad ei saa enam hullemaks minna, libiseb ta auto jäiselt teelt välja ja kihutab jäätunud järve. Seal, külmas ja pimeda veesügavuses, kogeb Sophie midagi sügavat ja ebatavalist – midagi, mis avab tema minevikus peituvad saladused ja õpetab talle, mida tähendab tõeliselt elada.


Lihtsalt nii hea! Tõeliselt nauditav lugemine! Lugesin kahe päevaga läbi, no raske oli käest panna. Õhtul alustasin, vahepeal oli vaja magada ka ja hommikul kohe lugesin edasi. Kui raamat läbi sai, oli nukker tunne, kuna nii kahju oli, et ära lõppes. Raamat haaras nii kaasa, et kadusin selle sisse ära, elasin kaasa ja läbi ... Palju meenutusi tulvas enda elustki pinnale, kogesin nii raamatu kui ka oma eluseiku taas läbi. Soovitan soojalt!

Mõnus äratundmine oli ka lõikudes kirjanike kohta:
"Ma olin kirjanik ja kui sa oled kunagi lähedalt kirjanikku tundnud - või kui sa oled kirjanik -, siis mõistad, et me oleme teistsuguse meelelaadiga. Kirjutamine on üksildane tegevus ja meile meeldib see." (lk 250)
"Mul oli vaja vaikust ja rahu, et leida õigeid sõnu." ( lk 250)


neljapäev, 23. november 2017



"Tundsin ennast katkise ja poolikuna"


Ilmunud ajakirjas Kodutohter november 2017.
Tekst: Maria Lepmaa


Raske haigus sundis Tiina Hussarit oma elu väärtushinnanguid ümber mõtlema. 
Ta sai aru, kui tähtsad on lähedased inimesed ja hea tervis ning kui vajalik positiivne ellusuhtumine.


"SALADUSTE  SALADUS"


4. osa
Kentaur, 2017, 154 lk

Gea ja teda ümbritsevate inimeste elu muutub üha keerulisemaks. Viivika tunneb end hüljatuna. Sassi tundeid ei taipa ta hinnata enne, kui mees leiab oma õnne, kuid seekord mitte Viivika lähedusest. 
Valdek on taas oma valikutega rappa jooksnud. Kas mees tõuseb lõpuks jalule? Irina on sunnitud mõnda aega elama sõbratari juures, kuni on välja mõelnud, mida oma eluga edasi peale hakata. Berni näitab jällegi oma kiskjalikku poolt. Olukorra pöördumine traagiliseks tundub Irinale suurema raskusena, kui ta taluda suudab. 

Kas kuskil on olemas saladus, millest saab abi ka kõige lootusetumas olukorras? Kas keegi saab aidata, kui tundub, et nüüd on jõuvarud tõesti otsas?


Lugejate kommentaare:

Mare Jakobson:
"Lõpetasin 4. osa. Aitäh lugemiselamuse eest! Elu seab meie ette igasuguseid ahvatlusi ning oskus elada ja/või olukordadest välja tulla on täiega kunst."

Kaja Joosep:
"Väga hästi kirjutatud, kui lugema hakkad, siis naljalt käest enam ära panna ei saa."

Krsitine Allik:
"Need raamatud on põnevust täis, niivõrd kaasahaaravad."

Eike Kaiv:
"Kõik raamatud on head, ootan väga uut raamatut!"

Liisi Päevatalu:
"Kõik raamatud loetud, väga huvitavad kõik, elust enesest."

Marje Pajula:
"Nii hea raamat, nagu eelmisedki. Teravat sulge edaspidiseks!"

Helve Väärmaa:
"Soovitan soojalt kõiki 4 osa lugeda. Kui juba alustad, siis ei saa enne lõpetada, kui juba kõik läbi on. Väga sisukad, põnevad ja kerge lugeda. Heade mõtetega raamatud, näiteks:
1. eluraskused ja katsumused teevad meid tugevaks ja nende eest peaksime isegi veel tänulikud olema;
2. oma mõtete üle peaks kontroll olema;
3. mida usud, seda saad;
4. ka oma kujutlustega tuleb olla ettevaatlik."

Liina Nõmmela:
"Super hea raamat! Natuke oli kahju, et Berniga nii läks. Väga hea lahendus oli Signe ja Sassiga ning muidugi eelviimane peatükk, kus saavad põhitegelased kõik korraks vabas õhus kokku. Paar korda sain ka löristada nutta, kui Valdek kutsus oma Viivika koduaeda kohtingule. Lõpp oli väga mõnus, sain naerda, kui hästi oli ära toodud meeste paanika, kui Gea palub Kaidol vannitoast tuua vajalik kott. Jään ootama uusi raamatuid. Terve minu pere on kõik lugenud sinu raamatud läbi ja naistel kõik ühine vastus, et see ongi elu."






teisipäev, 14. november 2017



"MA KUULEN"

Hea Tegu, 2017, 16 lk


Koolieelikutele ja nooremale koolieale.




Lugejate kommentaare:


Annika Veetsmann:
"Hästi siiras raamat. Mulle tuli kohe silme ette oma beebiootus. Pisar silmas, kui lugesin."


teisipäev, 7. november 2017






“Vaatan nüüd elu teise pilguga”

Ilmunud ajakirjas Kodutohter oktoober 2017.
Tekst: Maria Lepmaa

Heike Tellmann oli 21-aastane, kui läks tavapärasesse günekoloogilisse kontrolli. Oleks ta aga aimanudki, mis teda seejärel ootamas oli!

neljapäev, 28. september 2017

"Otsustasin olla võitja, mitte kaotaja!"

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Eesti Naine september 2017


Emakakaelavähk on emakakaela lamerakkepiteelist arenenud pahaloomuline kasvaja. Oma läbielamistest raske haigusega oli nõus rääkima Ingard Raagmaa (61).

Emakakaelavähki haigestumise keskmine iga on 50 aastat, kuid see haigus võib esineda ka 20aastaselt. Emakakaelavähki esineb tänapäeval järjest noorematel naistel. Ingardile teatati karm diagnoos 2005. aastal. “Mäletan, et mu tervis oli olnud alati väga hea. Eriti ei kurtnud millegi üle. Ainult ühel korral, suvel 2004, tundsin minestustunnet, aga see oli ka kõik.”

EHMATAV DIAGNOOS 

2005. aasta jaanuari alul algas aga Ingardil ühtäkki verejooks. “Ei olnud mul mingeid valusid ega muid vaevusi, lihtsalt hakkas verd jooksma. Kutsusin kohe kiirabi ja mind sõidutati kiiresti haiglasse. Mingisugust hirmu mul siis ei olnud. Võeti proovid ning juba järgmisel päeval sain koju. Jäin ootama analüüside tulemusi. Nädala pärast selgus kahjuks tõsiasi, et mu emakas on pahaloomuline kasvaja.”

Ingardi sõnul mõjus diagnoosi teadasaamine talle laastavalt. “Tundsin, kuidas kogu mu maailm lihtsalt kokku varises. Nutsin järgemööda päris mitu tundi. Olen väga tänulik oma vanemale pojale Alparile, kes toetas mind palju materiaalselt, ja tütrele Karmenile, kes käis minuga Tartus arstide juures ning aitas mu tuju veidikenegi üleval hoida.

Esmalt määrati mulle keemiaravi. Pidin sõitma neljal korral Tartusse, kus tuli viibida neli tundi tilguti all. Seejärel sõitsin tagasi koju. Minu jaoks tekitas sõitmine suuri lisakulutusi. Tänan südamest oma usuvendi ja -õdesid, kes mind transpordiga ning ka materiaalselt aitasid.”

TERVENDAVAD JALUTUSKÄIGUD POJAGA

Ingard tunnistab, et pärast esimest keemiaraviprotseduuri kõik tegelikult alles algas. “Jäin väga nõrgaks. Mäletan, et kui olin voodis järjekordses kohutavas kriisis, siis oigasin: “Ma enam ei jõua! Tahan surra!” Seda juhtus pealt kuulma mu poeg Ivo, kes oli siis 17aastane. Poiss tuli mu juurde ja kinnitas, et ma ei tohi surra – et kellega siis tema jääb. Poeg utsitas mind voodist üles tõusma. Ta aitas mu riidesse ja läksime välja jalutama. Ivo rääkis, et koos saame kõigest võitu. Nõnda saidki meie jalutuskäigud justkui haiguse raviks.”

Naise ümber oli raskel ajal palju sõpru. “Alati oli minu jaoks olemas usuõde Reet. Kui ma olin järjekordses kriisis, siis tema tuli ja palvetas mu eest. Muidugi palvetas minu eest lausa kogu kogudus. Maikuus oli mul operatsioon, mis kestis 15 tundi. Taastumiseks kulus palju aega. Käisime ikka pojaga jalutamas. Arst ütles mulle tookord, et mõned defektid võivad jääda, näiteks nagu elevandijalg. Meil oli aga pojaga juba kindel mõte, et lihtsalt jalutame haiguse eest ära. Kummaline oli see, et ma ei osanud enam joosta – läksin kodust kaugele ja proovisin, mõtlesin veel, et millise jalaga üldse alustada. Tagantjärele mõeldes ajab see mind naerma.”

HEAD TERVISENÄITAJAD 

Ingardi tervis on nüüdseks täielikult taastunud. “Olen kõik oskused tagasi saanud ja elevandijalga mul ka ei ole. Minu kõrval olid alati suureks toeks mu kallid lapsed. Kokku sain 36 kiiritusseanssi – 18 välist ja 18 sisemist. Selleks elasin lausa kuu aega Tartus. Kiiritusravi mõjus mulle vägagi väsitavalt. Mäletan, et pidin lausa mitu korda puhkama, kui läksin Vallikraavi tänavast Turu tänavasse. Pärast neid raskeid läbielamisi kannatasin mitu korda ka soolesulguse käes, mis oli seotud liidetega, need on aga tänu arstide tarkusele välja ravitud. Olen tohtritele südamest väga tänulik! Tihti olen nüüd mõelnud, kui targad ikka on arstid. Nad lõikasid mu kihthaaval lahti, opereerisid halvaloomulise välja ning panid mu kihiti taas õigesti kokku.

“Poeg ütles, et ma ei tohi surra – kellega siis tema jääb.”

Nüüd võin taas elada täisväärtuslikku elu. Kui käin arsti juures, siis perearst ikka ütleb, et mu näidud võiksid tervetelegi eeskujuks olla. Käin tööl, teen tervisesporti ja tunnen elust igati rõõmu. Mõtlesin, kas 2005. aasta oli minu jaoks õuduste aasta või hoopis õppetund eluks. Taipasin lõpuks, et ennast tuleb armastada ja enda eest peab hoolitsema. Olen otsustanud olla õnnelik. Minu kõrval on mu armsad ja kallid sõbrad, ning neid on palju. Lihtsalt tuleb otsustada olla võitja, mitte kaotaja!”

neljapäev, 21. september 2017



“Usun, et kõik saab korda!”

Ilmunud ajakirjas Kodutohter september 2017.
Tekst: Maria Lepmaa


Luuhõrenemine on haigus, millega on tavaliselt kimpus vanemad inimesed.
Triinu Rääk sai aga selle ehmatava diagnoosi, kui oli alles kümneaastane.

esmaspäev, 4. september 2017



Rasedus aitas terveneda

Ilmunud ajakirjas Kodutohter august 2017.
Tekst: Maria Lepmaa



Carolyn Roojärv oli just täisikka jõudnud, kui sai teada kurva tõe – tal diagnoositi kopsusarkoidoos.

"Mäletan, et esialgu hakkas mul järsku jubedalt palju juukseid välja langema. Kohe ikka nii, et hommikuks oli punt juukseid lausa padjal," meenutab Carolyn.

esmaspäev, 21. august 2017



"SALADUSE JÄLGEDES"

3. osa
Kentaur, 2017, 136 lk

„Saladuse jälgedes” saadab raamatutest „Saladuse jõud” ja „Saladus sinu sees” tuttavaid tegelasi ka hetkedes, mida nad hea meelega ehk avalikult ei reklaamiks.

Õnn ja rahu on osaks langenud vaid Kristelile ja Ivarile, teiste eraelutaevasse lubab ilmateade erineva kujuga pilvi. Gea peab hakkama saama oma järgmise suure unistuse täitumisega, kuid see pole kaugeltki kerge katsumus. Kas Bernil õnnestub tema perekonnaelu tumestada? Irina armastusest Berni vastu on järel üpris vähe ning Monica, kes sõbratarile vankumatu kaljuna tuge pakub, seisab ka ise üpris värisevatel jalgadel.

Viivika avastab end silmitsi oma abikaasa uue kirega – seekord on ärimees Valdek otsustanud minna hingerännakule, et leida oma tegelik olemus. Teadmatuses, kas tema mees Indiast guru juurest üldse naaseb, kaalub Viivika ka oma eluga edasiminemist.




Lugejate kommentaare:

Mare Rantala:
"Kõik osad läbi loetud. Need on raamatud elust enesest, hea lugemine pikkadeks õhtuteks. Ootan põnevusega järge!"

Airi Aruoja: 
"Väga head raamatud, soovitan soojalt!"

Tiiu Mägi: 
"Tõesti head raamatud!Teravat sulge ka edaspidiseks!"

Sirje Lont: 
"Need raamatud on väga sisutihedad, neid peab süvenenumalt lugema."


Viive Nilp: 
„Aitäh huvitava raamatu eest! Alustasin lugemist ja enne käest ära panna ei saanud, kui läbi oli.“

Kaja Koor:
"Lõpetasin "Saladuse jälgedes'" lugemise ja pean mainima, et väga huvitav ja hea lugemine. Raamat lõppes põnevalt ja jään järge ootama! Hästi kirjutatud ja lugeda on kerge."

Kristine Allik:
"Oh, naistekatest on asi kaugel. Need raamatud on põnevust täis! Nii kaasahaaravad!"

ELU HÄIRIV MIGREEN

Tekst: Krista Kiin, Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Eesti Naine juuli 2017

Migreen on levinuim neuroloogiline haigus, mis väljendub tugeva peavaluna, mida saadavad enamasti iiveldus ning tundlikkus valguse, müra ja lõhnade suhtes. Vaevuse tekkepõhjustest täit tõde ei teata, kuid leitud on palju soodustavaid faktoreid, nagu stress, hormoonide tase, ere valgus, ilmatingimused, pärilikkus, veepuudus ning vale või ebapiisav toitumine.
Mitu sammu ette
Katrin Veering (42) sai migreeni diagnoosi alles nelja aasta eest. Raskete peavaluhoogudega on ta aga hädas olnud keskkooli lõpetamisest saadik. “Alguses olid valud harvad ja allusid valuvaigistitele. Noorena oli erinevus veel selles, et siis avaldusid valuhood pigem raske ja pingelise perioodi järel. Kui olin koolis sessil, siis õppimise ja eksamite perioodil valusid ei olnud, aga niipea kui kõik tehtud sai, olin kohe ka valuga voodis. Praegu põhjustavad valuhooge enamasti hormonaalse tasakaalu muutumine, vahel ka teatud toit või magamatus.Tööl käies on ette tulnud üksikuid päevi, mil hoolimata kõigist ennetavatest meetmetest, sh ravimite võtmisest, ei suuda ma hommikul voodist välja tulla. Nendel hetkedel vajan kõige enam toetust ja mõistmist. Minust endast ei sõltu siis enam midagi. Ilmselt mõistab sellist valu lõpuni siiski vaid keegi, kes on ise sama läbi teinud. Seda ei ole võimalik ette kujutada, see halvab kogu elu.”
Katrin rääkis noorena oma probleemist perearstile, kes teda aga aidata ei osanud. “Eriti hulluks läksid valuhood 1996. aastal. Raskematel juhtudel, kui valuvaigisti enam ei aidanud, sõitsin kiiresti EMOsse ja lasin süsti teha. Tol ajal ei olnud veel spetsiaalseid ravimeid. Migreeni ei peetud haiguseks, seega olin oma murega üsna üksi. Peoga valuvaigistite võtmine lõppes ühel hetkel, kui migreenivalule lisandus iiveldus ja ühtegi tabletti ma valu ajal enam neelata ei saanud. Edasi tekkisid paanikahood juba ainuüksi mõttest taluda taas mitu päeva järjest valusid. Lahendust ikka ei olnud. Võtsin käsimüügist ostetud valuvaigisteid, mida sai vees lahustada, kuigi neelata oli neid ikkagi väga raske. Aastal 2013 proovisin esimest korda spetsiaalseid migreeniravimeid. Need mõjusid leevendavalt, kuid valu päris ära ei võtnud. Õnneks olid tabletid nii väikesed, et kannatas neelata. Mõni aeg hiljem jäin lapseootele ja raseduse ajal kadusid valud täiesti.”
Katrini sõnul algas võitlus valudega eelmisel aastal uuesti. “Valuhood olid veelgi tugevamad ja neid ma enam kannatada ei suutnud. Läksin uuesti perearsti juurde, koos vaatasime läbi kõige uuemad preparaadid. Perearst avastas, et nüüd on müügil uued erilised tabletid, mis suus sulavad, mõjuvad kiiremini ja aitavad paremini. Tõepoolest on see esimene rohi kõigi nende aastate jooksul, mis enamasti aitab. Praegu on mul alati üks karp tablette käekotis ja üks retsept igaks juhuks tagavaraks. Tean, et rohi tuleb suhu panna kohe, kui valu ilmneb – nii on tulemus kõige parem. Lisaks võtan regulaarselt suus lahustuvat magneesiumi, mis leevendab samuti hoogude kulgu ja pikkust. Praegu arvatakse, et migreeni võib vallandada muu hulgas magneesiumi- ja veepuudus. Katsun korralikult süüa ja eriti vedelikku tarbida. Suur kohvijoomine ei tule mulle kohe kindlasti kasuks, seda olen ka tunduvalt piiranud. Mingil perioodil soovitas perearst jälgida, kas mõne toidu söömise järel tekivad samuti vaevused. Avastasin, et liiga palju šokolaadi, juustu, krõpse ja vürtsikat Aasia toitu võib mulle halvasti mõjuda. Nüüdseks olen paika pannud reegli, et tarbin kõike mõõdukalt ja vaheldusrikkalt.”
Kõige rohkem aitab ja toetab Katrinit abikaasa. “Olen rivist väljas olnud päevi ja väikeste lastega peres on see väga keeruline. Abikaasa ärgitaski mind otsima uusi ravimeid ja nüüd küsib alatasa, kas tabletid on ikka välja ostetud. Palju abi on olnud ka joogast ja ujumisest. Juba aastaid tagasi sai minust suur joogasõber. Isegi kui regulaarselt tunnis käia ei jõua, teen kodus harjutusi ja mediteerin. Migreenihoo ajal püüan samuti teha joogahingamist. Sügav hingamine pakub mulle leevendust. Ujumine on samuti väga lõõgastav, nii et püüan korra nädalas ikka trenni jõuda. Kokkuvõtteks võin öelda, et olen õppinud haigusega elama. Arvestan alati mitu sammu ette ja püüan oma elu nii korraldada, et saan endale tagada võimalikult kvaliteetse elu.”

Rohkem naiste haigus

“Migreeni esineb naistel kaks kuni kolm korda sagedamini kui meestel,” märgib Ida-Tallinna Keskhaigla neuroloogiakeskuse juhataja ja Confido Erameditsiinikeskuse neuroloog dr Toomas Toomsoo. “Naiste migreeniatakid on pikema kestusega ja neil esineb ka peavalude taastekkimist sagedamini. On teada, et igapäevane toimetulek ja elukvaliteet on naistel migreenihoogude ajal kehvem ja taastumisperiood pikem, mistõttu naiste migreen on saanud suuremat tähelepanu kui meeste oma. See aga ei tähenda, nagu meestel migreeni ei esineks, pigem on see neil aladiagnoositud.”
Tänapäeval on migreeni tekkepõhjustele palju lähemale jõutud kui varem – usutakse, et need on tingitud sügaval ajus toimuvatest muutustest. Migreen on aju reaktsioon ärritustele, mis tekib välistest, aga ka veel teadmata mõjuteguritest aju enda poolt. Migreeni jaotatakse enamasti kaheks: nn tavaline migreen ja klassikaline ehk auraga migreen. Mõlemal vormil on ühised tunnused, kuid auraga migreeni korral lisanduvad enne peavalu kas nägemis või kõnehäired, tundlikkuse häired jäsemetes või näos (enamasti ühepoolselt) ja lihasnõrkus. “Auraga migreeni korral võib olla ka suurem vaskulaarsete haiguste tekkimise risk – enam küll naistel, aga viimased uuringud näitavad, et oht varitseb ka mehi,” lisab dr Toomsoo.
“Kõige sagedamini tekib migreen nii naistel kui ka meestel 30.–39. eluaasta vahel. Kuni puberteedieani esineb migreeni tüdrukutel ja poistel võrdselt. Edasi hakkab sooline erinevus kasvama. Näiteks 13–15aastastest neidudest kannatab migreeni all 6,4% ja noormeestest 4%. Kõrghetke saavutab migreeni esinemine 30. eluaastatel, hakates pärast 40. eluaastat vaikselt langema, jäädes naistel siiski sagedasemaks tervisehäireks kui meestel. On huvitav, et pärast 50. eluaastatesse jõudmist peaks migreen taanduma, kuid uuemad uuringud näitavad siiski, et selles vanuses naistel võib tekkida n-ö teine migreenilaine. 
Dr Toomsoo sõnul vaevavad migreeniga kaasnevad seisundid (astma, ärevus, depressioon) nii mehi kui ka naisi. “Naiste peavalud kestavad pikemalt ja on olemuselt raskemad, samuti on neil enam kaasuvaid sümptomeid: valgus- ja heli- kartus, iiveldustunne ja naha hellaks muutumine. Ka on migreeni põhjustatud elukvaliteedi langus naistel suurem – nemad jäävad tõvevoodisse rohkem, mehed seevastu lähevad pigem valuga tööle. Paraku on ka leitud, et pärast 30. eluaastat võib õrnema soo migreeni kestus pikeneda ja kulgeda intensiivsemalt, samal ajal kui meeste peavalu püsib ühetaolisena.”
Sageli peetakse stressi migreeni soodustajaks, kuid on terve hulk uuringuid, mis väidavad vastupidist – stressi ajal esineb migreeni harvem, pingelanguse ajal aga hoopis enam. Migreeni teket mõjutavad suuresti suguhormoonid. Dr Toomsoo sõnul on naised, kes kannatavad menstruaalmigreenide all, tundlikud östrogeenitaseme langusele, mistõttu aju reageerib sellele väga tugeva valuga. “Ka testosteroonitaseme langus võib põhjustada meestel migreeniatakke. Samas on teada, et testosteroonitase ei lange ainult hormonaalsetel põhjustel, vaid ka stressi ja depressiooni mõjul, niisiis peavad tohtrid meeste migreeni uurides välistama selle, et mängus ei ole meeleoluhäired. Mis pärilikkusse puutub, on küll leitud, et migreeniga seostub terve rida spetsiifilisi geene, kuid otseselt ei saa öelda, et üks geneetiline taust oleks rohkem naiste või meestega seotud – pilt on enam-vähem sarnane.” 
Dr Toomsoo rõhutab, et naised tarvitavad migreeni korral rohkem spetsiifilisi ravimeid ehk triptaane, mehed võtavad pigem tavalisi valuvaigisteid. “Tugevam pool käib ilmselgelt vähem arsti juures ning tarvitab ka vähem ravimeid. Naised on teadlikumad ka migreeni ennetamises – nad kasutavad rohkem profülaktilisi ravimeid. Seega võiksid haiguste vallas paremini informeeritud naised oma migreenikust mehi peavaluspetsialistide juurde suunata, et koos tohtriga arutada tõhusamaid ravivõimalusi.” 
Medikamentidele lisaks leidub alternatiivseid ravivõimalusi, enamasti toetavad need siiski laialt levinud tablettravi. “Abiks võivad olla paljud vanad ja uued ravimeetodid, nagu manuaalteraapia, nõelravi ja pilates, aga ka mitmed massaaži eriliigid, sh Yumeiho teraapia. Paljud on saanud migreenile leevendust, kui on muutnud toitumist – hakanud sööma vähem liha ja gluteeni sisaldavaid toite ning tarbima rohkem taimseid toiduaineid. Tõhusalt võib toimida magneesiumi lisamine raviskeemi kas tablettide või seemnete (kõrvitsaseemned) kujul. Kombineeritud ravi aitab migreeniga paremini toime tulla. Isegi kui näib, et miski enam ei aita, tuleb siiski proovida ja katsetada kõiki võimalusi, konsulteerides oma arstiga.”