neljapäev, 23. veebruar 2017



Katkendeid romaanist "Saladuse jõud"


Kentaur, 2015, 190 lk

"Hea ikka, et temal õdesid-vendi ei ole, oskab Gea südamest rõõmustada, vaja veel siis nendega arveid muudkui õiendada. Kas sellisel puhul siis üldse ei lähe enam korda lapsepõlvemälestused: koos kasvamine, ühised mängud, rõõmud ja mured? Kas võib üksnes raha muuta kõige lähedasemad inimesed lausa verivaenlasteks?"


"Inimesed loevad neid raamatuid nagu ilusat muinasjuttu – ohkavad ja õhkavad korra, heidavad raamatu siis kõrvale ning suunduvad taas  oma elu elama, kusjuures täpselt samamoodi. Ja imestavad siis, et miks neil küll kunagi ei vea? Miks nemad on muudkui õnnetud? Aga nad ju ei teegi  midagi, et midagi muutuks!“ rääkis Gea pisut liigagi ägedalt."


"„Mida ma küll sinuta teeksin, ah!“ oli Valdek härdameelne.
„Mida ma siis ikka nii väga ära tegin?“
„Kuulasid mind ära. See ongi kõige tähtsam. Kas sa kujutad ette, kui sul on selline maine nagu minul, siis kellele oleks minusugusel minna oma probleemidest rääkima? Psühholoogi?? Et järgmisel päeval kogu kollane ajakirjandus pasundaks sellest! Mõnele meessoost sõbrale? Terve ilm on minu kadestajaid täis ning neil oleks väga hea meel, kui mul kehvasti läheks. Lapsi mul ka ei ole, kellega rääkida saaks. Mul polegi mitte kedagi lähedast peale sinu, kallis Kristel!““


 "Inimene on tööori. Peab olema. Mõelda vaid, mis saaks, kui talle jääks kasvõi kõva pooltund, et iseendaga olla- ta rumal võib siis ju mõtlema hakata. Ja mõtlev inimene on halb, seda tuleb juba eos vältida. Sest mis siis saaks, kui kõik äkki mõtlema hakkaksid? Kes siis orjatöö ära teeks?" 


"Imelik, et alles lähedase surm paneb inimese tõsiselt mõtlema kõige üle siin elus, mis on tähtis ja mis nii väga tähtis pole."





Lugejate kommentaare:


Pille Pant:
„Lugesin raamatut "Saladuse jõud". Kui kätte võtsin, siis läks raamat kiiresti. Väga põnev oli tegelastele kaasa elada, selline väga kaasahaarava sisuga. Kui vahepeal tulid muud toimetused ette, siis ega õhtul ei saanud enne magama minna kui raamat oli läbi.“ 

Heli Künnapas:
Kui raamatu tutvustuse järgi võiks arvata, et teos on "Saladuse" ümberjutustus, siis seda see kindlasti pole. Peategelane Gea küll seda raamatut loeb ja praktiseerib, kuid ülejäänud tegelastel tuleb ise elutarkusteni jõuda. Ja jõuavad ka.
"Saladuse jõud" sisaldab palju filosofeerivaid mõtisklusi erinevate tegelaste suust elu erinevate tahkude üle. Kuna raamat on kirjutatud tempokalt ning kirjeldustele pole väga aega raisatud, siis aegajalt jääb nõrgaks suhe tegelastega, sest neid on nii palju. Mõned nimed kippusid vahepeal lugedes segamini minema, sest mõnegi tegelase jaoks ei tekkinud lugedes pilti. Kuid kuna teemad ja mõtisklused olid universaalsed, siis see väga ei seganudki. Vahepeal aga tundus jah, et pigem võiks mõni tegelane vähem olla, kuid tahaks olemasolevate kohta rohkem teada.

Karin Tammeleht:
„Olles lugenud „Saladuse jõud“ raamatut võin öelda, et pole viimase kahe kuu jooksul nii head raamatut lugenud. Õnn oli see, et päeval lugesin, muidu oleks unest puudus tulnud. Niivõrd hea oli!
Lugema hakates tahtsin Gea mehele korraliku koslepi anda, kes küll käitub oma naisega nii, eriti keda armastad. Mis lugedes veel mõttesse tuli, oli maskide mõte, et erinevad maskid inimestel ees. Naerma ajas, kuidas Irina Valdeku naha peal mängis, kuna Valdek arvas, et Irina on tema omand aga võta näpust, ega ikka ei ole küll. Mis lõpuks head meelt tekitas, et Gea oma soovidega ja mõttejõuga tegi teoks oma unistused. 
Minu arust on üks hea raamat, paneb elu üle mõtlema. Soovitan soojalt ja ootan huviga uusi raamatuid
.“

Siret Kullerkupp:
"Lugesin läbi Maria raamatu "Saladuse jõud". Pean ütlema, et suhteprobleeme minu arvates on igas kooselus, hea kui nad lõpevad positiivselt, aga unistustega on sama lugu nagu soovidega, kui midagi väga tahta, siis see ka täide läheb. Olen seda ise kogenud, siiski mulle meeldis Mari raamat "Kuu, räägi minuga" rohkem.

Saale Palmiste:
„Alguses läks mul lugemine üsna aeglaselt - iseenesest küll kogu aeg midagi toimus, kõik oli nagu okei, aga ma ei saanud kuidagi selle raamatu lainele.  Ja siis - ühel hetkel kui Irina ja Berni tutvusid, muutus minu jaoks midagi ja enam raamatut käest panna ei suutnud. Iga hetk, mis ma pärast seda raamatust eemal pidin veetma, oli tõeline piin. Kangesti tahtsin teada, mis edasi saab. Lõpuks said kõik tegelased väga armsaks ja kangesti tahaks teada, mis neist edasi saab. Eriliselt meeldis mulle tegelastest Valdek, mitte sellepärast, et ta oleks olnud raamatu parim tegelane, vaid seetõttu, et ta oli nii realistlik, nii usutav, nii päris. Jäin raamatuga rahule. Aitäh, Maria Lepmaa, selle lugemiselamuse eest!“

Ketlin Rauk:
„Mulle meeldis, et raamatus oli palju huvitavaid ja elulisi karaktereid ning neile kaasaelamine oligi see, mis ei lasknud raamatut kuidagi käest panna. Nii suur tahtmine oli teada saada, mis ühest või teisest saab ning mis lahenduse nende probleemid lõpuks leiavad. Enim meeldis mulle Gea, kes pärast lahutust nii vapralt suutis oma elu joone peale saada. Natuke võib-olla tekitas uskumatut tunnet see lotovõit lõpus, aga mine sa tea, võib-olla on säärasest sihikindlusest teinekord rohkem kasu kui me arvatagi oskame!  Igatahes mõnusasti ja ladusalt kirjutatud raamat, väga tore lugemine. Kindlasti võtan lähiajal käsile ka teise osa. Aitäh, Maria!“

Heli Palmsaar:
„Valdek oli kõige toredam tegelane, just selline tavaline ja igapäevane eesti mees, kellesarnaseid tihti kohtad ja muidu igati loetav raamat. Edu edaspidiseks!“

Sirje Roo:
„Elu on üks ütlemata põnev seiklus ja meie väike Eestimaa on tõesti pisike, kus pidevalt üksteisega kokku põrgatakse. Pole siis ka ime, kui saladused lõpuks päevavalgele tulevad.Tagajärjed aga on oodatust paremad. Inimene saab lõpuks nägijaks ja kordi targemaks kui varemalt. Ta hakkab ennast analüüsima. Sõelub välja oma head ja halvad küljed ja õpib, mida edaspidises elus paremini teha. Ja unistada peab julgema alati suurelt, kuna unistustel on kombeks täituda! Põnev ja vägagi eluline raamat.“

Maret German:
„Raamatus "Salduse jõud" on tõeline suhete rägastik, aga elus ju nii ongi. Ja veel see, et psühholoog ise vajab enesega toimetulemiseks välist tõuget või õpetussõnu, näitab selgelt, kui haavatav ja samas kõikide raskuste kiuste õnne poole rühkiv võib olla igaüks meist. Igatahes pakkus su raamat mõtlemisainet, et miski siin elus ei juhtu põhjuseta. Mõnus lugemine, aitäh!“

Maris Roost Voksep:
„Raamat on väga hea. Mulle meeldis selle raamatu sidumine saladusega ja eesmärkide kirja panek. Pärast raamatu lugemist tegin ka endale nii. Nimekiri kaunistab mu külmikut, ju kunagi jõuan ka nende unistusteni. See võrdlus, kus kõik kannavad maske oli väga hea.  Olen ise ka tundnud, et jõudes tööle tõmban ette ühe maski ja võtan ära eelmise (ema). Minu jaoks oli vaid liiga kiire lõpp. Jäi palju küsimusi, kas tõesti Berni leppis sellega, et Irinal oli suhe Valdekuga ja kas tõesti nii kerge on taastada usaldus. Enda eluga võrreldes ei suuda ma siiani kedagi usaldada. Kahju, et raamat minuni nii hilja jõudis. Ootan järje lugemist.“



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar