pühapäev, 21. jaanuar 2018

Poja areng rõõmustab

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Eesti Naine jaanuar 2018



Anneli Eieri (44) poeg Andre (17) on liitpuudega laps, kõne- ja vaimse häirega autist. Diagnoos pandi poisile 2008. aastal.

3AASTASELT EI RÄÄKINUD

Ema Anneli meenutab: “Kuni 3. eluaastani ei rääkinud Andre ühtegi sõna, ta väljendas end enamasti lüües. Oli näha, et laps on teistmoodi, aga mõtlesin, et poisslapsed ongi hilisema arenguga. Lasteaias käis ta 3–8aastasena logopeedilises rühmas. Kõne oli väga kehv, ta peaaegu ei rääkinudki. Kui poiss läks esimesse klassi, hakkas välja paistma, et midagi on ikka viltu. Üks tuttav soovitas ta uuringutele viia ja Viljandis uuritigi teda 2 nädalat. Seal ilmneski, et tal on autism, millest mul polnud aimugi. Andre oli selleks ajaks 8aastane.”

Pärast uuringut leidis vallavalitsus raha ja kool pedagoogi, et Andre saaks õppida lihtsustatud õppekava järgi. “Algul rakendati seda eesti keeles ja matemaatikas. Alates 3. klassist loodi väikeklass, kus hakati kõikides ainetes lihtsustatud õppekava järgi õppima. Selleks ajaks oli tekkinud kolm õpilast, kes niisugust õppekava vajasid. Kõike seda võimaldas lastele väike Juurikaru põhikool Vändra vallas! Kevadel lõpetas Andre 9. klassi.”

INFO INTERNETIST

Anneli ütleb, et autismi kohta uuris ta põhiliselt internetist, aga sai infot ka õpetajatelt. “Kooliga oli meil väga hea koostöö. Kaks aastat tagasi läbisin ise tegevusjuhendajate koolituse. Õppisin aasta Tallinnas Tervise Arengu Instituudis. Kool andis arusaama, mida autism endast tegelikult kujutab ja kuidas sellega toime tulla. Tegevusjuhendaja on inimene, kes tegeleb erivajadusega, sh vaimupuudega (k.a autistid) inimestega, õppisime nende juhendamist ja hoolekannet. Saime teadmisi liitpuude olemusest ja diagnoosidest ning teraapilistest tegevustest.”

Pool aastat enne Andre kooliminekut ja diagnoosi panekut jäi Anneli töötuks ning oli viis aastat kodune. “Olin 24/7 poja päralt. Enam polnudki võimalik lapse kõrvalt tööle minna. Kui koolis midagi juhtus – vahel laps väsis, ei olnud võimeline enam kaasa töötama –, tuli talle kohe kooli järele sõita. Kui ta oli magama läinud, ei julgenud ma teda üksi koju jätta, sest kui poiss ärkas, võis ta toast välja minna.”

Praegu käib Anneli neljandat aastat tööl. “Pean kogu aeg lapsega arvestama. Õnneks arenes Andre päris hästi ning sai lõpuks juba ise bussiga kooli minna ja koju tulla. Bussijaama tuli teda ikkagi saata. Kui tunde oli rohkem ja ta lõunasele bussile ei jõudnud, pidin talle ise järele minema, sest autistile omaselt keeldus ta teiste bussidega sõitmast. Olid üksnes kindlad bussid, millega ta nõustus sõitma. Tänavu sügisest hakkas Andre käima Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskoolis. Sõidutan teda esmaspäeviti kooli ja reedeti koju.”

IGAPÄEVANE SUUNAMINE

“Kuna poiss ei tunne kella, pean järjepidevalt meelde tuletama pesema, magama ja hommikuti bussi peale minekut, õhtupoolikul õppetükkide tegemist. Lisaks soovib Andre pidevalt süüa, keelan seda, kuna tean, et tal on kõht täis. Ise ta ei suuda lõpetada, vaid sööks muudkui edasi. Kõike seda on tulnud teha päevade, kuude ja aastate viisi. Pidevalt on vaja õpetada, suunata ja juhendada: näiteks et kui toast välja minna, on vaja uks lukustada, või kui on külmad ilmad, peab soojemad riided selga panema. Talvel, kui Andre jalad on punased, on need ilmselt külmunud, kuid ta ise seda ei tunne. Kui õues on pimedaks läinud, peab talle meenutama tuppa tulemist – ise ta seda ei taipa. Kui poeg hommikuti bussi peale läks, oli vaja enne meelde tuletada, et bussijuhile peab piletit näitama.”

Anneli räägib, et rasketel hetkedel aitavad teda positiivne mõtlemine ja ellusuhtumine ning lapse pisimadki edusammud. “Poja areng valmistab mulle tohutut rõõmu. Olgugi et vahel väljendub see kas või ühes väikeses sõnas, tean emana, et see näitab arengut. Kui oma tuttavatele lapse edusammudest räägin, ei kipu nad eriti mõistma, kuna ei tea, mida tähendab kasvatada autisti. Tegelikult jäädakse seesuguses olukorras oma lapsega üsna üksi.”




Linda Howard "Mässaja pisarad"

Ersen, 2017, 256 lk


Raamatupoe lehel tutvustus

Susan pole kunagi varem kohanud Cord Blackstone’i sugust seksikat meest. Cord on oma suguvõsa must lammas. Tal on Blackstone’idega kana kitkuda – tegemist on sama uhke suguvõsaga, kes kaitses Susanit pärast tema abikaasa surma. Cord ei kohku Blackstone’ide karistamisel tagasi millegi ees, aga mis siis, kui ta hävitab selle käigus naise, kes ei suuda lakata teda armastamast?


Olen lugenud sama autori romaani "Iseseisev naine", mis mulle väga meeldis. Seepärast haarasin ka autori järgmise raamatu järele. 

Nojah... Lugu algas kirgliku tantsuga ja pool raamatust käis üks janditamine sellesama tantsiva paarikese ümber, kes ei jõudnud kuidagi seksini. Küll nad üritasid selleni jõuda, ent alati tuli midagi vahele, kas siis telefonihelin, omavaheline tüli vms. Poole peal oli juba tõepoolest tunne, et no seksige juba lõpuks ära, et ehk siis saab ka mõne muu teemaga edasi minna. Kõrvalteema oli ka - suguvõsade vaheline rahateema, võlad vms, ent see jäi nagu tahaplaanile. Esiplaanil oli ikka ülikuum seks... või selleni jõudmine. 

Võib-olla noorematele lugejatele, kes kohtinguigatsuses õhkavad ja roosasdes mullides unistavad, on lugemine sobiv, muidu aga jättis sellise lääge naiivse mulje. 

laupäev, 20. jaanuar 2018



Susan Mallery "Magus lepitus"

Ersen, 2009, 336 lk


Raamatupoe lehel tutvustus

Kas kodu, kallis kodu? Jesse Keyesist on pärast katsumusi saanud tubli täiskasvanud inimene. Tal on kindel töökoht ja elurõõmus nelja-aastane poeg Gabe, ning seega on tema positsioon palju parem kui viis aastat tagasi Seattle`ist lahkudes... kui ta oli rase ja kui peaaegu keegi teda ei mõistnud. Nüüd on aeg koju minna ja oma deemonitele vastu astuda. Tema õdedele Nicole`ile ja Claire`ile ei avalda aga uus ja parem Jesse kuigi suurt muljet. Ning siis on seal veel Matt, Gabe`i isa, kes teeb Jesse`ile selgeks, et ei taha teda enam iialgi näha, hoolimata ihast, mis ikka veel nende vahel hõõgub. Jesse ei tea, kas ta suudab korvata kõiki vigu, mida ta minevikus on teinud. Kuid võimalus veeta koos Mattiga magusaid öid annab ehk talle selle lisastiimuli, mida ta vajab, et enese ümberkujundamine oleks vaeva väärt...



Peategelane jäi aastaid tagasi rasedaks ja üritas sellest ka oma meestuttavale rääkida, ent mees ei uskunud teda. Naine kolis minema. Hiljem sünnitas lapse ja kasvatas poega, kuni laps sai 4aastaseks. Poeg hakkas isa kohta küsimusi esitama. Naine kolis tagasi endisesse kodukohta ja otsustas lapse isale siiski poega tutvustada. Alguses oli mees vihane ja pidas plaani naiselt laps kohtu kaudu ära võtta, ent vanad tunded lõid lõkkele ja kõik lõppes hästi.

Raamatus oli palju kirjeldatud füüsilise armastuse jagamist, ent see ei olnud sugugi häiriv. Intiimsed stseenid olid esitatud armsalt.  

Kerge lugemine, mõnus ja lihtne naistekas! 

pühapäev, 14. jaanuar 2018



Linda Howard "Iseseisev naine"

Ersen, 2016, 240 lk


Raamatupoe lehel tutvustus

Seitse aastat on möödas sellest, kui Rhy Baines nägi viimati oma lahus elavat abikaasat Sallie Jerome´i. Sellest saadik on Sallie nende purunenud abielust üle saanud ning keeranud elus täiesti uue lehekülje, mille juurde kuulub uus imago, uus suhtumine ja ajakirjanikukarjäär ühe Ühendriikide juhtiva ajakirja toimetuses. Kui Rhyst saab selle ajakirja väljaandja, huvitab Salliet, kas mees ta üldse äragi tunneb. Lõpuks on temast saanud see enesekindel naine, keda Rhy alati soovinud oli. Ainult et nüüd tuleb Salliel välja selgitada, kas Rhy on ikka veel see, keda tema tahab...



Lugu haaras kohe algusest kaasa. Mees ja naine olid abielus. Mees pidi oma töö tõttu palju reisima, naine ei suutnud sellega leppida. Kaasnesid pidevad tülid. Lõpuks mees lahkus nende ühisest kodust, ent kumbki ei soovinud abielu lahutada. Naine, kes enne oli kodukana, läks õppima ja hakkas tegelema iseendaga. Varasemalt paistis tema ainus hobi olevat oma meest koju oodata. Naine omandas teadmised ja sai reporterina tööle. Ta oli edukas. Huvitava elu tulemusena kaotas naine justkui iseenesest ka oma lisakilod. Temast oli saanud läbinisti uus inimene. 

Mees ja naine kohtusid töö tõttu seitse aastat hiljem. Mees märkas kohe, et naine oli tohutult muutunud. Nad mõlemad tunnistasid, et mõtlesid kogu selle aja teineteise peale ning otsustasid uuesti kooselu proovida. Algselt naine punnis vastu, kuna ei soovinud oma iseseisvusest loobuda. Mees oli aga kindel, et soovis just selle naisega oma elu veeta. Suhted soojenesid. Naine jäi mehest rasedaks ja kirjutas valmis romaani, mida oli ammu teha soovinud. 

Mõnus naistekas!

reede, 12. jaanuar 2018



Kajsa Ingermarsson "Saatuse mäng"


Ajakirjade Kirjastus, 2013, 300 lk


Raamatupoe lehel tutvustus

Ühe Rootsi väikelinna idüllilises elamurajoonis on naabriteks kolm eri vanuses naist: Miriam, Nina ja Ellinor. Miriam on kahe täiskasvanud lapse ema ja koduperenaine. Nina töötab juuksurina ja tal on teismeline poeg Mattias. Ellinor on noor lapsepuhkusel jurist.
Ühel päeval kolib naabruses kaua müügis olnud majja üksik boheemlasliku välimusega naine, kelle juures käib pidevalt palju külalisi. Alati pärast nende saabumist süüdatakse majas küünlad ja akendele tõmmatakse ette kardinad. Kolmel naisel kujuneb müstilise punapea elust oma ettekujutus ja eelarvamus.
Kui Miriami mees ta maha jätab, põimuvad naiste elud veelgi. Kõik kolm jõuavad samuti salapärase Janina majja ning see muudab nende senist ellusuhtumist ja tulevikuplaane.
Raamat räägib naiseks, abikaasaks ja emaks olemise võlust ja vaevast.



Mõnus ja kerge lugemine! Lugu kolmest eri vanuses naisest, nende rõõmudest ja muredest. Olulisel kohal olid lapsed. 

Kõige noorem naine oli väikese lapsega kodune. Tuletas endalegi meelde rõõme ja muresid, mis sellise elukorraldusega kaasnesid ja muidugi väsimust!

Keskealisel naisel kasvas kodus teismeeas poiss, kellega olid aga juba teised rõõmud ja mured. Ema oli parajalt paanikas, kui esmakordselt nende koju poja tüdruksõber külla tuli.

Vanemas eas proua lapsed olid juba täiskasvanud ja elasid oma pereelu. Temal tuligi leida iseendale uus elu sisu, millega ta ka hakkama sai.
  
Lõpus selgus ka korduma kippuv tõisasi, et kui naisel pole muud elu sisu, kui üksnes lapsed, siis võib olla vanadusepõlves väga raske. Pole tööd ega oma elu, pole õigeid hobisid ega oma tegemisi. Üksnes teistele elatud elu võib olla väga tühi elu. Samas on raske ka leida tasakaalu toimiva pereelu ja enda tööelu vahel. Lõpp oli üllatav!   

teisipäev, 9. jaanuar 2018



 Kajsa Ingemarsson "Kõik sai alguse veest"

Ajakirjade Kirjastus, 2014, 524 lk



Raamatupoe lehel tutvustus

Näib, et menukirjanik Stella Fribergil on olemas kõik, millest üks naine võib unistada. Tema raamatud, mille peategelaseks on Franciska Falke – 19. sajandi Stockholmis tegutsev noor ja iseseisev eradetektiiv – troonivad raamatumüügi edetabelite tipus nii Rootsis kui välismaal. Nüüd seisab ees sarja viimase, kümnenda raamatu kirjutamine. Ja kõik oleks suurepärane, kui ainult poleks seda veeleket seal vannitoa põrandal. Järgneb terve rida ootamatuid ja šokeerivaid sündmusi, mis pööravad terve Stella elu pea peale. „Kõik sai alguse veest” pakub tabavat sissevaadet kirjastusmaailma ja ühe kirjaniku argipäeva, maalides ühtlasi ka humoorika ja mõtlemapaneva pildi kuulsuse ja edu varjukülgedest.



Kindlasti huvitav lugemine neile, kes tegelevad kirjutamisega. Raamatus räägiti palju kirjaniku elust - tema argipäevast, suhtlemisest kirjastusega ja meediaga. Antud kirjanik oli pigem tagasihoidlik ega soovinud anda eriti intervjuusid, kuna tahtis oma eraelu vaid enda teada hoida. Kui siis kirjastus siiski soovitas tal naisteajakirjale intervjuu anda ning kirjanik sellega nõustus, tabas teda hiljem ränk pettumus. Kirjaniku sõnad olid ümber muudetud ja kirjutatud sedagi, mida ta ei öelnud - kõik ikka parema müügi nimel. Hiljem sellest kirjastajale kurtnud, ei leitud sealgi midagi halba, kuna kirjastus siiski soovis uue raamatu edukat läbimüüki, mitte ei hoolinud kirjanikust kui isikust. 

Veel kajastati raamatus kirjaniku perekonda, kes sugugi ei hoolinud sellest, et naine kirjutas. Oli ka suhteid kahe mehega. Esimene, kellega kirjanik aasta aega koos oli, ehmatas naist enese teadmata ränga üllatusega, mille tõttu nende suhe purunes. Teine mees, kellega kirjanik suhte lõi, oli töömees, kes tema korteris remonti käis tegemas. Kirjanik rõhutas, et tal oli raske leida sobivaid mehi, kuna mehed ei suutnud kohaneda naise rikkuse ega edukusega.  

Esimest poolt raamatust, kus peamiselt räägiti kirjaniku elust, ma nautisin ainiti. Võiksin öelda, et ma mitte üksnes ei lugenud, vaid lausa "sõin" raamatut. Ei raatsinud korraga palju lugeda, sest iga lehekülg oli nii kaasahaarav. Poole peal aga, kui kirjaniku meestuttav nii-öelda vägagi ebameeldiva üllatusega naisele vahele jäi, muutus edasi lugemine väga raskeks. Raamatu lummus oli minu jaoks kadunud. Raamatu esimest poolt aga loeksin mõne aja pärast kindlasti uuesti, sest see oli nii haarav ja sügav!   

kolmapäev, 3. jaanuar 2018



Susan Mallery "Hoia mind"

1. raamat
Ersen, 2016, 320 lk


Raamatupoe lehel tutvustus

Destiny Mills on veendunud, et kirel on oma koht – nagu selle kantrilaulu sõnades, mis ta vanemad kuulsaks tegi. Pärast draamat ja südamevalu tulvil lapsepõlve tahab tema sellist elu, mis oleks rahulik. Turvaline. Kipling Gilmore seda ei ole. Destiny lühiajaline töö Fool´s Goldis viib ta iga päev kokku endise maailmaklassi mäesuusatajaga. Osake temast ihkab vähemalt kordki järele anda... kuid ülejäänu tunneb õudu mõtte juures, mis võib juhtuda siis, kui ta seda teeb. 

Kuigi õnnetus ta karjäärile lõpu tegi, elab Kipling endiselt põnevuse nimel – ja romaan vapustava punapeaga nagu Destiny oleks väga meeldiv meelelahutus. Kuid uue kaastöötaja jaheda fassaadi all on naine, kes vajab enamat, kui tema on eales endast andnud. Koos selle naisega on ta valmis riskima. Kuid armastus – nagu ka suusatamine – on seotud usaldusega. Ja enne kui võid lendu tõusta, pead olema valmis kukkuma.



Alustasin lugemist pisikese eelarvamusega, et kindlasti on tegemist nii-öelda hästi kerge roosamannaliku lugemisega. Sain aga hoopis meeldiva üllatuse osaliseks. Tuli välja, et raamatus oli palju sügavaid mõtteid, mille üle järele mõelda.

Peategelane naine Destiny oli tulnud raskest lapsepõlvest. Tema vanemad olid kantrilauljad ja tiirutasid tihti ringreisidel. Destiny vanemad elasid pidevalt kokku-lahku elu, mis naist lapsena väga kurnas. Nii ema kui ka isa abiellusid ja lahutasid ka teistega ning lõpuks oli lapsi palju koos, kui vanemad jälle proovisid kooselu. Destiny oli lapsena pidevalt hirmul, kuna ei teadnud kunagi, mis järgmine päev tõi. Kas elasid tema vanemad veel koos või olid nad kuskile esinema sõitnud, nii et tüdruk oli hoidjatega jäetud. Kui tüdruk sai 10, võttis vanaema ta enda juurde elama, siis sai Destiny lõpuks tunda hoolitsust ja turvatunnet.

Destiny nägi oma vanemate ja nende bändikaaslaste elude pealt, kuidas lasti tühistel emotsioonidel hävitada elusid ja perekondi. Destiny oli endasse võtnud arusaama, et tema ei lase iialgi seksil oma elu ära rikkuda. Ta oli süütu kuni 28aastani, kuni kohtas Kiplingit. Esialgu suhtus ta mehesse külmalt, kuigi mainis, et tema sooviks on kunagi luua perekond ja saada lapsed. Destiny aga rõhutas eelkõige, et tema vajab turvalisust ja rahu, et liigsed emotsioonid ei vii elus edasi.

Kipling oli mõnes mõttes Destinyga sarnane. Temagi hoidus liigsest lähedusest, kuna arvas, et armastus iseenesest oli kuidagi tühine, ei lugenud sõnad, vaid armastust näitavad teod. Mees oli oma elus palju valu näinud ja tal oli raske uskuda armastusse. Kiplingil oli palju suhteid olnud, ent ta ei lasknud iial kedagi endale väga lähedale. Ta kartis pühendumist. Suhtest eemaldumine oli tema jaoks enesekaitse. Kipling oli oma elus küll ja veel kogenud, et naised ihkavad kuulda ilusaid sõnu. Tema aga keeldus imalaid komplimente tegemast, kuna tema jaoks olid need tühised. Mees pidas palju olulisemaks, kuidas teineteisega käituti, mitte, mida öeldi.

Kuidas mehe ja naise suhe edasi kulges, ei hakka ette ütlema. Kas nad suutsid oma hirmudest üle olla ja luua eneste jaoks toimiva ja rahuldustpakkuva suhte või mitte, saab igaüks juba ise soovi korral lugeda.