neljapäev, 28. september 2017

"Otsustasin olla võitja, mitte kaotaja!"

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Eesti Naine september 2017


Emakakaelavähk on emakakaela lamerakkepiteelist arenenud pahaloomuline kasvaja. Oma läbielamistest raske haigusega oli nõus rääkima Ingard Raagmaa (61).

Emakakaelavähki haigestumise keskmine iga on 50 aastat, kuid see haigus võib esineda ka 20aastaselt. Emakakaelavähki esineb tänapäeval järjest noorematel naistel. Ingardile teatati karm diagnoos 2005. aastal. “Mäletan, et mu tervis oli olnud alati väga hea. Eriti ei kurtnud millegi üle. Ainult ühel korral, suvel 2004, tundsin minestustunnet, aga see oli ka kõik.”

EHMATAV DIAGNOOS 

2005. aasta jaanuari alul algas aga Ingardil ühtäkki verejooks. “Ei olnud mul mingeid valusid ega muid vaevusi, lihtsalt hakkas verd jooksma. Kutsusin kohe kiirabi ja mind sõidutati kiiresti haiglasse. Mingisugust hirmu mul siis ei olnud. Võeti proovid ning juba järgmisel päeval sain koju. Jäin ootama analüüside tulemusi. Nädala pärast selgus kahjuks tõsiasi, et mu emakas on pahaloomuline kasvaja.”

Ingardi sõnul mõjus diagnoosi teadasaamine talle laastavalt. “Tundsin, kuidas kogu mu maailm lihtsalt kokku varises. Nutsin järgemööda päris mitu tundi. Olen väga tänulik oma vanemale pojale Alparile, kes toetas mind palju materiaalselt, ja tütrele Karmenile, kes käis minuga Tartus arstide juures ning aitas mu tuju veidikenegi üleval hoida.

Esmalt määrati mulle keemiaravi. Pidin sõitma neljal korral Tartusse, kus tuli viibida neli tundi tilguti all. Seejärel sõitsin tagasi koju. Minu jaoks tekitas sõitmine suuri lisakulutusi. Tänan südamest oma usuvendi ja -õdesid, kes mind transpordiga ning ka materiaalselt aitasid.”

TERVENDAVAD JALUTUSKÄIGUD POJAGA

Ingard tunnistab, et pärast esimest keemiaraviprotseduuri kõik tegelikult alles algas. “Jäin väga nõrgaks. Mäletan, et kui olin voodis järjekordses kohutavas kriisis, siis oigasin: “Ma enam ei jõua! Tahan surra!” Seda juhtus pealt kuulma mu poeg Ivo, kes oli siis 17aastane. Poiss tuli mu juurde ja kinnitas, et ma ei tohi surra – et kellega siis tema jääb. Poeg utsitas mind voodist üles tõusma. Ta aitas mu riidesse ja läksime välja jalutama. Ivo rääkis, et koos saame kõigest võitu. Nõnda saidki meie jalutuskäigud justkui haiguse raviks.”

Naise ümber oli raskel ajal palju sõpru. “Alati oli minu jaoks olemas usuõde Reet. Kui ma olin järjekordses kriisis, siis tema tuli ja palvetas mu eest. Muidugi palvetas minu eest lausa kogu kogudus. Maikuus oli mul operatsioon, mis kestis 15 tundi. Taastumiseks kulus palju aega. Käisime ikka pojaga jalutamas. Arst ütles mulle tookord, et mõned defektid võivad jääda, näiteks nagu elevandijalg. Meil oli aga pojaga juba kindel mõte, et lihtsalt jalutame haiguse eest ära. Kummaline oli see, et ma ei osanud enam joosta – läksin kodust kaugele ja proovisin, mõtlesin veel, et millise jalaga üldse alustada. Tagantjärele mõeldes ajab see mind naerma.”

HEAD TERVISENÄITAJAD 

Ingardi tervis on nüüdseks täielikult taastunud. “Olen kõik oskused tagasi saanud ja elevandijalga mul ka ei ole. Minu kõrval olid alati suureks toeks mu kallid lapsed. Kokku sain 36 kiiritusseanssi – 18 välist ja 18 sisemist. Selleks elasin lausa kuu aega Tartus. Kiiritusravi mõjus mulle vägagi väsitavalt. Mäletan, et pidin lausa mitu korda puhkama, kui läksin Vallikraavi tänavast Turu tänavasse. Pärast neid raskeid läbielamisi kannatasin mitu korda ka soolesulguse käes, mis oli seotud liidetega, need on aga tänu arstide tarkusele välja ravitud. Olen tohtritele südamest väga tänulik! Tihti olen nüüd mõelnud, kui targad ikka on arstid. Nad lõikasid mu kihthaaval lahti, opereerisid halvaloomulise välja ning panid mu kihiti taas õigesti kokku.

“Poeg ütles, et ma ei tohi surra – kellega siis tema jääb.”

Nüüd võin taas elada täisväärtuslikku elu. Kui käin arsti juures, siis perearst ikka ütleb, et mu näidud võiksid tervetelegi eeskujuks olla. Käin tööl, teen tervisesporti ja tunnen elust igati rõõmu. Mõtlesin, kas 2005. aasta oli minu jaoks õuduste aasta või hoopis õppetund eluks. Taipasin lõpuks, et ennast tuleb armastada ja enda eest peab hoolitsema. Olen otsustanud olla õnnelik. Minu kõrval on mu armsad ja kallid sõbrad, ning neid on palju. Lihtsalt tuleb otsustada olla võitja, mitte kaotaja!”

neljapäev, 21. september 2017



“Usun, et kõik saab korda!”

Ilmunud ajakirjas Kodutohter september 2017.
Tekst: Maria Lepmaa


Luuhõrenemine on haigus, millega on tavaliselt kimpus vanemad inimesed.
Triinu Rääk sai aga selle ehmatava diagnoosi, kui oli alles kümneaastane.

esmaspäev, 4. september 2017



Rasedus aitas terveneda

Ilmunud ajakirjas Kodutohter august 2017.
Tekst: Maria Lepmaa



Carolyn Roojärv oli just täisikka jõudnud, kui sai teada kurva tõe – tal diagnoositi kopsusarkoidoos.

"Mäletan, et esialgu hakkas mul järsku jubedalt palju juukseid välja langema. Kohe ikka nii, et hommikuks oli punt juukseid lausa padjal," meenutab Carolyn.

esmaspäev, 21. august 2017



"Saladuse jälgedes"

3. osa
Kentaur, 2017, 136 lk

„Saladuse jälgedes” saadab raamatutest „Saladuse jõud” ja „Saladus sinu sees” tuttavaid tegelasi ka hetkedes, mida nad hea meelega ehk avalikult ei reklaamiks.

Õnn ja rahu on osaks langenud vaid Kristelile ja Ivarile, teiste eraelutaevasse lubab ilmateade erineva kujuga pilvi. Gea peab hakkama saama oma järgmise suure unistuse täitumisega, kuid see pole kaugeltki kerge katsumus. Kas Bernil õnnestub tema perekonnaelu tumestada? Irina armastusest Berni vastu on järel üpris vähe ning Monica, kes sõbratarile vankumatu kaljuna tuge pakub, seisab ka ise üpris värisevatel jalgadel.

Viivika avastab end silmitsi oma abikaasa uue kirega – seekord on ärimees Valdek otsustanud minna hingerännakule, et leida oma tegelik olemus. Teadmatuses, kas tema mees Indiast guru juurest üldse naaseb, kaalub Viivika ka oma eluga edasiminemist.




Lugejate kommentaare:

Airi Aruoja: 
"Väga head raamatud, soovitan soojalt!"

Tiiu Mägi: 
"Tõesti head raamatud!Teravat sulge ka edaspidiseks!"

Sirje Lont: 
"Need raamatud on väga sisutihedad, neid peab süvenenumalt lugema."


Viive Nilp: 
„Aitäh huvitava raamatu eest! Alustasin lugemist ja enne käest ära panna ei saanud, kui läbi oli.“

Kaja Koor:
"Lõpetasin "Saladuse jälgedes'" lugemise ja pean mainima, et väga huvitav ja hea lugemine. Raamat lõppes põnevalt ja jään järge ootama! Hästi kirjutatud ja lugeda on kerge."

ELU HÄIRIV MIGREEN

Tekst: Krista Kiin, Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Eesti Naine juuli 2017

Migreen on levinuim neuroloogiline haigus, mis väljendub tugeva peavaluna, mida saadavad enamasti iiveldus ning tundlikkus valguse, müra ja lõhnade suhtes. Vaevuse tekkepõhjustest täit tõde ei teata, kuid leitud on palju soodustavaid faktoreid, nagu stress, hormoonide tase, ere valgus, ilmatingimused, pärilikkus, veepuudus ning vale või ebapiisav toitumine.
Mitu sammu ette
Katrin Veering (42) sai migreeni diagnoosi alles nelja aasta eest. Raskete peavaluhoogudega on ta aga hädas olnud keskkooli lõpetamisest saadik. “Alguses olid valud harvad ja allusid valuvaigistitele. Noorena oli erinevus veel selles, et siis avaldusid valuhood pigem raske ja pingelise perioodi järel. Kui olin koolis sessil, siis õppimise ja eksamite perioodil valusid ei olnud, aga niipea kui kõik tehtud sai, olin kohe ka valuga voodis. Praegu põhjustavad valuhooge enamasti hormonaalse tasakaalu muutumine, vahel ka teatud toit või magamatus.Tööl käies on ette tulnud üksikuid päevi, mil hoolimata kõigist ennetavatest meetmetest, sh ravimite võtmisest, ei suuda ma hommikul voodist välja tulla. Nendel hetkedel vajan kõige enam toetust ja mõistmist. Minust endast ei sõltu siis enam midagi. Ilmselt mõistab sellist valu lõpuni siiski vaid keegi, kes on ise sama läbi teinud. Seda ei ole võimalik ette kujutada, see halvab kogu elu.”
Katrin rääkis noorena oma probleemist perearstile, kes teda aga aidata ei osanud. “Eriti hulluks läksid valuhood 1996. aastal. Raskematel juhtudel, kui valuvaigisti enam ei aidanud, sõitsin kiiresti EMOsse ja lasin süsti teha. Tol ajal ei olnud veel spetsiaalseid ravimeid. Migreeni ei peetud haiguseks, seega olin oma murega üsna üksi. Peoga valuvaigistite võtmine lõppes ühel hetkel, kui migreenivalule lisandus iiveldus ja ühtegi tabletti ma valu ajal enam neelata ei saanud. Edasi tekkisid paanikahood juba ainuüksi mõttest taluda taas mitu päeva järjest valusid. Lahendust ikka ei olnud. Võtsin käsimüügist ostetud valuvaigisteid, mida sai vees lahustada, kuigi neelata oli neid ikkagi väga raske. Aastal 2013 proovisin esimest korda spetsiaalseid migreeniravimeid. Need mõjusid leevendavalt, kuid valu päris ära ei võtnud. Õnneks olid tabletid nii väikesed, et kannatas neelata. Mõni aeg hiljem jäin lapseootele ja raseduse ajal kadusid valud täiesti.”
Katrini sõnul algas võitlus valudega eelmisel aastal uuesti. “Valuhood olid veelgi tugevamad ja neid ma enam kannatada ei suutnud. Läksin uuesti perearsti juurde, koos vaatasime läbi kõige uuemad preparaadid. Perearst avastas, et nüüd on müügil uued erilised tabletid, mis suus sulavad, mõjuvad kiiremini ja aitavad paremini. Tõepoolest on see esimene rohi kõigi nende aastate jooksul, mis enamasti aitab. Praegu on mul alati üks karp tablette käekotis ja üks retsept igaks juhuks tagavaraks. Tean, et rohi tuleb suhu panna kohe, kui valu ilmneb – nii on tulemus kõige parem. Lisaks võtan regulaarselt suus lahustuvat magneesiumi, mis leevendab samuti hoogude kulgu ja pikkust. Praegu arvatakse, et migreeni võib vallandada muu hulgas magneesiumi- ja veepuudus. Katsun korralikult süüa ja eriti vedelikku tarbida. Suur kohvijoomine ei tule mulle kohe kindlasti kasuks, seda olen ka tunduvalt piiranud. Mingil perioodil soovitas perearst jälgida, kas mõne toidu söömise järel tekivad samuti vaevused. Avastasin, et liiga palju šokolaadi, juustu, krõpse ja vürtsikat Aasia toitu võib mulle halvasti mõjuda. Nüüdseks olen paika pannud reegli, et tarbin kõike mõõdukalt ja vaheldusrikkalt.”
Kõige rohkem aitab ja toetab Katrinit abikaasa. “Olen rivist väljas olnud päevi ja väikeste lastega peres on see väga keeruline. Abikaasa ärgitaski mind otsima uusi ravimeid ja nüüd küsib alatasa, kas tabletid on ikka välja ostetud. Palju abi on olnud ka joogast ja ujumisest. Juba aastaid tagasi sai minust suur joogasõber. Isegi kui regulaarselt tunnis käia ei jõua, teen kodus harjutusi ja mediteerin. Migreenihoo ajal püüan samuti teha joogahingamist. Sügav hingamine pakub mulle leevendust. Ujumine on samuti väga lõõgastav, nii et püüan korra nädalas ikka trenni jõuda. Kokkuvõtteks võin öelda, et olen õppinud haigusega elama. Arvestan alati mitu sammu ette ja püüan oma elu nii korraldada, et saan endale tagada võimalikult kvaliteetse elu.”

Rohkem naiste haigus

“Migreeni esineb naistel kaks kuni kolm korda sagedamini kui meestel,” märgib Ida-Tallinna Keskhaigla neuroloogiakeskuse juhataja ja Confido Erameditsiinikeskuse neuroloog dr Toomas Toomsoo. “Naiste migreeniatakid on pikema kestusega ja neil esineb ka peavalude taastekkimist sagedamini. On teada, et igapäevane toimetulek ja elukvaliteet on naistel migreenihoogude ajal kehvem ja taastumisperiood pikem, mistõttu naiste migreen on saanud suuremat tähelepanu kui meeste oma. See aga ei tähenda, nagu meestel migreeni ei esineks, pigem on see neil aladiagnoositud.”
Tänapäeval on migreeni tekkepõhjustele palju lähemale jõutud kui varem – usutakse, et need on tingitud sügaval ajus toimuvatest muutustest. Migreen on aju reaktsioon ärritustele, mis tekib välistest, aga ka veel teadmata mõjuteguritest aju enda poolt. Migreeni jaotatakse enamasti kaheks: nn tavaline migreen ja klassikaline ehk auraga migreen. Mõlemal vormil on ühised tunnused, kuid auraga migreeni korral lisanduvad enne peavalu kas nägemis või kõnehäired, tundlikkuse häired jäsemetes või näos (enamasti ühepoolselt) ja lihasnõrkus. “Auraga migreeni korral võib olla ka suurem vaskulaarsete haiguste tekkimise risk – enam küll naistel, aga viimased uuringud näitavad, et oht varitseb ka mehi,” lisab dr Toomsoo.
“Kõige sagedamini tekib migreen nii naistel kui ka meestel 30.–39. eluaasta vahel. Kuni puberteedieani esineb migreeni tüdrukutel ja poistel võrdselt. Edasi hakkab sooline erinevus kasvama. Näiteks 13–15aastastest neidudest kannatab migreeni all 6,4% ja noormeestest 4%. Kõrghetke saavutab migreeni esinemine 30. eluaastatel, hakates pärast 40. eluaastat vaikselt langema, jäädes naistel siiski sagedasemaks tervisehäireks kui meestel. On huvitav, et pärast 50. eluaastatesse jõudmist peaks migreen taanduma, kuid uuemad uuringud näitavad siiski, et selles vanuses naistel võib tekkida n-ö teine migreenilaine. 
Dr Toomsoo sõnul vaevavad migreeniga kaasnevad seisundid (astma, ärevus, depressioon) nii mehi kui ka naisi. “Naiste peavalud kestavad pikemalt ja on olemuselt raskemad, samuti on neil enam kaasuvaid sümptomeid: valgus- ja heli- kartus, iiveldustunne ja naha hellaks muutumine. Ka on migreeni põhjustatud elukvaliteedi langus naistel suurem – nemad jäävad tõvevoodisse rohkem, mehed seevastu lähevad pigem valuga tööle. Paraku on ka leitud, et pärast 30. eluaastat võib õrnema soo migreeni kestus pikeneda ja kulgeda intensiivsemalt, samal ajal kui meeste peavalu püsib ühetaolisena.”
Sageli peetakse stressi migreeni soodustajaks, kuid on terve hulk uuringuid, mis väidavad vastupidist – stressi ajal esineb migreeni harvem, pingelanguse ajal aga hoopis enam. Migreeni teket mõjutavad suuresti suguhormoonid. Dr Toomsoo sõnul on naised, kes kannatavad menstruaalmigreenide all, tundlikud östrogeenitaseme langusele, mistõttu aju reageerib sellele väga tugeva valuga. “Ka testosteroonitaseme langus võib põhjustada meestel migreeniatakke. Samas on teada, et testosteroonitase ei lange ainult hormonaalsetel põhjustel, vaid ka stressi ja depressiooni mõjul, niisiis peavad tohtrid meeste migreeni uurides välistama selle, et mängus ei ole meeleoluhäired. Mis pärilikkusse puutub, on küll leitud, et migreeniga seostub terve rida spetsiifilisi geene, kuid otseselt ei saa öelda, et üks geneetiline taust oleks rohkem naiste või meestega seotud – pilt on enam-vähem sarnane.” 
Dr Toomsoo rõhutab, et naised tarvitavad migreeni korral rohkem spetsiifilisi ravimeid ehk triptaane, mehed võtavad pigem tavalisi valuvaigisteid. “Tugevam pool käib ilmselgelt vähem arsti juures ning tarvitab ka vähem ravimeid. Naised on teadlikumad ka migreeni ennetamises – nad kasutavad rohkem profülaktilisi ravimeid. Seega võiksid haiguste vallas paremini informeeritud naised oma migreenikust mehi peavaluspetsialistide juurde suunata, et koos tohtriga arutada tõhusamaid ravivõimalusi.” 
Medikamentidele lisaks leidub alternatiivseid ravivõimalusi, enamasti toetavad need siiski laialt levinud tablettravi. “Abiks võivad olla paljud vanad ja uued ravimeetodid, nagu manuaalteraapia, nõelravi ja pilates, aga ka mitmed massaaži eriliigid, sh Yumeiho teraapia. Paljud on saanud migreenile leevendust, kui on muutnud toitumist – hakanud sööma vähem liha ja gluteeni sisaldavaid toite ning tarbima rohkem taimseid toiduaineid. Tõhusalt võib toimida magneesiumi lisamine raviskeemi kas tablettide või seemnete (kõrvitsaseemned) kujul. Kombineeritud ravi aitab migreeniga paremini toime tulla. Isegi kui näib, et miski enam ei aita, tuleb siiski proovida ja katsetada kõiki võimalusi, konsulteerides oma arstiga.”

reede, 28. juuli 2017



"Naudin elu haigusest hoolimata!"

Ilmunud ajakirjas Kodutohter juuli 2017.
Tekst: Maria Lepmaa


Veronika Silivask on pidanud lapsepõlvest saadik allergiaga rinda pistma; eelmisel suvel sai ta ka segatüüpi astma diagnoosi. 

"Päris tüütu on väljas süües alati küsida, ega toidud ei sisalda aineid, mida ma süüa ei saa," ütleb Veronika.

laupäev, 24. juuni 2017

Väikese tüdruku geneetiline eripära


Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Eesti Naine juuni 2017

CHARGE’i sündroom on geneetiline defekt, mis ilmneb iga 9000–10 000 sünni kohta maailmas. Tegemist on väga kompleksse sündroomiga, millega kaasnevad meditsiinilised ja psüühilised mõjud, mis iga lapse puhul erinevad.

Diana Sommer (22) kasvatab koos abikaasaga last, kellel on diagnoositud CHARGE’i sündroom. Ema sõnul on lapsel kindlaks tehtud väärarengud: asümmeetriline kolju, parempoolne koaani atreesia, lõhestunud ninaots, omapärased käed, kokku kasvanud teine ja kolmas varvas vasakul jalal, madal lihastoonus, avatud arterioosjuha, asümmeetrilised silmad ja kõrvaanomaalia.

Rihanna (4,5) on väikest kasvu tüdruk. CHARGE’i sündroom diagnoositi lapsel kolmeaastaselt, ent ema sõnul algasid probleemid kohe pärast sündi. "Rihanna ühest ninasõõrmest hakkas pärast sündimist voolama kollast paksu tatti. Lisaks avastati ühel jalal kuus varvast. Laps tunnistati siiski terveks ja meid saadeti perepalatisse. Haiglas viibisime viis päeva,” räägib ema Diana, kes oli sünnitades 17aastane.

Väga ruttu mindi last toites rinnapiimaasendajale üle, kuna sest ei imenud rinda korralikult. “Kollast eritist voolas lapse ninast endiselt. Koguni kaheksa kuud oli üks ninapool kinni, teisest käis õhk veidi läbi. Kogu selle aja ei arenenud laps eriti. Käisime massaažis, alles seitsmekuuselt pööras Rihanna end esimest korda. Kaheksakuuselt avastati tütrel nina parema koaani atreesia, diagnoositi ka madal lihastoonus. Kaheksakuuselt tehti operatsioon, kõrvetati hingamisteed, et ta saaks parema ninasõõrmega hingata. Enne lõikust viidi läbi uuringud, kus avastati lapse südames auk ja korrapäratud südamerütmid. Hakkasime ka geneetiku juures käima.

Aastaselt tõusis tüdruk toe najal püsti ja hakkas siis ka roomama. Vahepeal oli kasvanud parem ninapool jälle kinni, taas sai lõikusel käidud. Opereeriti ära ka kuues varvas. Kõndima hakkas laps aasta ja kümne kuuselt, kuid väga ebakindlalt. Praegugi ta veel kukub päevas korra. Õnneks on teraapiad lihased tugevamaks teinud. Geneetikud uurisid aastaid Rihanna geene. Saksamaal tehti uuringud, kolmeaastaselt saigi ta diagnoosi. Lisaks avastati tütrel kuulmislangus ja ka nägemisega oli probleeme. Kaheaastaselt määrati lapsele raske puue. Tüdruk ei jõudnud ise süüa, suulihased väsisid ruttu. Veel kaheseltki oli ta sülelapse eest, kuna kõndida tahtis harva.”

Abistavad teraapiad

Teraapiaid on Diana sõnul palju. Tehakse tegevus- ja füsioteraapiat, võimeldakse basseinis ja saalis, käiakse logopeedi juures. "Väga tihti lähevad me magamisrutiinid ja toimetamised arstide vahet käimisega sassi. Kõik tegevused on väga aeglased, et laps saaks ise kõike proovida. Kodus üritame palju peenmotoorikat harjutada, et ka näpud ja lihased tugevamaks muutuksid. Kogu aeg on tarvis last jälgida, kuna pidevalt on hirm, et ta võib kukkuda. Otsaesist oleme küll ja küll haiglas õmblemas käinud, kuigi õnneks on nüüd seda harvemaks jäänud,” räägib Diana Sommer.

Usk aitab

Peale Rihanna kasvab peres veel kaks last, poeg Lennart (2) ja tütar Rosanna (1). Diana sõnul on kõige väsitavam Rihannaga arstide juures käimine, kuna vahel peavad kõik lapsed kaasas olema. "Õnneks on lastel head tädid ja onud, kes aitavad väiksemaid lapsi hoida. Vahel tulevad appi ka vanaema ja vanaisa.”

Diana ütleb, et talle on suureks abiks usk. “Meie pere kuulub Seitsmenda Päeva Adventistide kogudusse. Üritame igal laupäeval kirikus käia. Lapsedki ootavad õhinal kirikusse minekut. Kindlasti aitab mul tugev olla armastus Jumala vastu. Kogudus, kus koos käime, on nagu üks suur perekond, kus ollakse alati toeks. Iga nädal küsitakse, kuidas meil läheb. Kui ei lähegi just kõige paremini, siis aidatakse, nii palju kui võimalik. Mõned head inimesed on vahel isegi raha andnud. Kui kolisime, oli meil kappe vaja, pastor kinkis oma vanad meile. Kui auto rikki läks, otsis üks koguduseliige meile odava ja hea remonditöökoja. Anname üksteisele riideid, mida endil enam tarvis pole, aga teised jällegi vajavad. Paljud palvetavad meie pärast. Ka vaimselt tunnen koguduseliikmete toetust. Usk on aidanud mul ka stressi vähendada. Usun, et kõigel on põhjus, miks just üht- või teistmoodi on läinud. Samuti üritan igas asjas head leida ja halvad kogemused unustada. Mul on lootus, nii ka kohe palju muresid vähem.“