neljapäev, 24. mai 2018



Ettevaatust - puugid!


Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Eesti Naine mai 2018


Kevadel muutuvad puugid aktiivseks. Anneli Püüding (48) räägib puukentsefaliidist oma kogemuse põhjal.

AVASTASIN PUUGI 

Anneli meenutab: “Oli 2017. aasta septembri keskpaik ja väljas mõnusalt soe. Suplesin ja pikutasin rannaheinas. Õhtul leidsin tagumikult imepisikese puugi, mille poeg mul küljest naksas. Järgmistel päevadel kontrollisin puugihammustuse kohta pingsalt. Vaatasin iga pesukorra lõpus, kas kehal on mingeid erilisi märke, aga kõik paistis korras olevat.
Möödus kõigest nädal, kui ilmnesid hootised peavalud, mis sarnanesid migreeniga. Edasi järgnesid peavalud koos iiveldushoogudega. Algul arvasin, et tegemist on tööväsimusega ja iiveldus on sellest, et olen midagi halba söönud.
Pärast üheteistkümnendat päeva ei teadnud ma oma elust aga enam midagi – mäluauk! Olid vaid mõned üksikud pildid, mis ma unenäo arvele kirjutasin.”

ÄRKASIN HAIGLAS 

Kui Anneli taas silmad lahti tegi, taipas ta, et on haiglas. Haiglaõde küsis kohe: “Ärkasite? Kas teate, kus viibite? Mis teie nimi on? Kui vana te olete?” “Nendele küsimustele vastamine võttis mul tunnikese aega, sest mu pea lõhkus valutada ja miski justkui surus silmi pealuu seest välja. Raskusi tekitas kõnelemine, ma ei osanud end väljendada. Mõttes suutsin küll vastata, kuid ei teadnud, et ei olnud sõnu häälega edastanud. Käia ei saanud, sest ei osanud. Mu käed ja keha värisesid.”

Anneli oli selleks ajaks viibinud juba mitu päeva Põhja-Eesti regionaalhaiglas, kuhu ta oli Kuressaare haiglast helikopteriga kohale toimetatud. “Minu suurim unistus on olnud helikopteriga lennata – ja nüüd magasin selle ajal ega mäletanud midagi! Olin väga pettunud. Ärkamise järel käitusin nagu imik. Ma ei teadnud, mis kell on, millal on hommik või õhtu ega sedagi, kas soovin süüa või ei. Seejärel algas kiire taastumine. Alateadvuses oli mu põhisiht hakata kohe tegutsema. Tahtsin tõusta, sest tööl mind kindlasti vajatakse.

Oktoobri keskel viidi mind üle neuroloogiaosakonna tavapalatisse. Kohtumine külla tulnud vennaga oli meeliülendav ja soe. Olin olnud veendunud, et keegi lähedastest ei saa mind vaatama tulla, sest nad elavad kaugel ja kõigil on oma tegemised. Tänu vennale õnnestus mul tagasi saada oma virtuaalmaailm. Olin kõikvõimalikud koodid unustanud.”

Anneli peavalud olid olnud tingitud puuginakkusest – puukentsefaliidist. “Haigus oli mind muutnud otsekui viieaastaseks lapseks. Imelikul kombel tundus, justkui oleks minu vaimne keha arukas ja täiskasvanud, füüsiline keha aga nõder ning et aju edastab lapsikusi. Tundsin, kuidas nõder keha kõnnib ja kõrval tatsub valutava peaga keha.

Iga päev sundisin end tõusma ja liikuma. Peagi suutsin lühikest maad läbida juba ilma abiraamita. Tohutult palju uut jõudu sain töökaaslase külaskäigust, kes tõi uudiseid “meremaailmast” ehk mu töökohalt laevalt. Tema särav olemus, siirus ja helisev naer sütitasid mind tegusid tegema – rohkem kõndima ja kontrollima liigutusi vastavalt aju korraldustele. Tütre pere külaskäik oli samuti väga südantsoojendav.” Lapselapse soovid vanaemale olid täis siirast armastust: “Noh, Mummi, vaata, kui ilus ilm on! Tõuse nüüd üles ja saa ruttu terveks! Tule mulle külla ka!”

TAASTUSRAVIKESKUSES

“25. oktoobril kirjutati mind haiglast välja ja suunati Põhja-Eesti taastusravikeskusesse, kus viibisin kaks nädalat. Algas tõsine töö – enda proovilepanek. Mind valitses mõte, et taastusravi järel olen terve ja lähen tööle. Igatsesin väga merele tagasi. Keskuses mõistsin, et kõik, mida teen, teen endale. Kui lubasin endale laiskust, polnud ka edasiminekut. Sundisin end proovima ja üritama, isegi kui oli valus. Iga päev käisin võimlemas. Treeningul ei pannud peavalu nagu tähelegi, sest nii põnev oli. Tegevusteraapias olin häiritud, sest peavalud segasid keskendumist.”

Anneli meenutab, kuidas avastas lõpuks rõõmuga, et tal pole enam peavalusid. “Olin nii õnnelik! Tablette polnud enam vaja. Peavalud lõppesid 6. novembril. Soovin südamest tänada oma uue elu õpetajaid: dr Stela Kilki, tegevusterapeut Katrin Palut, füsioterapeut Kai Kuuslerit ja neuropsühholoog Kadri Labu!”

OMETI KODUS

10. novembril sai Anneli koju. “Milline õnnetunne, aga samas ka pettumus – tööle minna veel ei saanud. Nutsin peatäie. Olin ju kõigest hingest pingutanud. Poeg võttis mu käest autovõtmed, et ma autoga sõitma minnes viga teha ei saaks.

Koostasin kindla treeningukava. Hommikul jooga, pusle kokkupanek, matemaatikaülesannete lahendamine, ajalehtede valjusti lugemine, arvamusartikli analüüs ja pildi kohta jutukeste kirjutamine. Päeval aja peale jalutuskäik, vastavalt võimalustele ujumine, ristsõna lahendamine. Õhtul puhkus ja preemiaks jäätis tubli päeva eest.

Seadsin eesmärgiks olla 1. detsembril piisavalt tugev ja terve, et sõita autoga Pärnusse tütrele külla. Väga igatsesin lapselapsega kohtumist. Minu unistus täitus! Tegin neile kõigile üllatuse, kui saabusin tema 6. sünnipäevale.”

Novembri viimasel nädalal jätkus Anneli taastusravi Kuressaares, kus talle määrati individuaalne füsioteraapiline võimlemine, ujumine rühmaga ja tegevusteraapia. “Võimelda oli põnev ja vahva, kuid üle kõige meeldis mulle basseinis käia. Juba teise korra tulemusel taastus tasakaal ja käed ei värisenud enam. Sõbrannagi oli igati nõus mind abistama. Koos temaga tegime pikki jalutuskäike, kõndisime 10 000 sammu täis. 20. detsembril taastusravi lõppes.

Olen haigusest täielikult paranenud ja oma ea kohta kiiresti taastunud. Olen tänulik kõigile oma lähedastele ja sõbrannadele ning oma saavutustega väga rahul! Suur südamlik tänu perearst Kersti Tuulingule, kes oli minuga väga kannatlik ja nägi mu riukad läbi. Usun, et õigeaegne vaktsineerimine päästab palju. Nüüd on mul puugikaitse peal, vaktsineeritud on ka mu lähedased. Tänavu jaanuaris alustasin taas merel tööd.”


reede, 30. märts 2018



Robyn Carr "Neli sõpra"

Ersen, 2018, 328 lk


Tutvustus

New York Timesi menuautori Robyn Carri lugu neljast sõbrast, kes on otsustanud leida oma tee. Lõpuks saab neile selgeks, mida tähendab olla abikaasa, ema, armastaja ja sõber... Ja mis kõige olulisem: olla mina ise.
Gerri ei suuda otsustada, mis on hullem, kas teadasaamine, et tema kaljukindlas abielus on suured mõrad, või viha, mida ta neid parandades tunneb. Tema, kes ta on alati olnud sõprade ja kolme ebakindla teismelise kindel kalju, peab nüüd hoolikalt endasse vaatama. Sel teekonnal avanevad silmad ja ta muutub täielikult.
Andyl ei ole meestega vedanud ja ta on juba veendunud, et ei leiagi kunagi püsivat armastust. Kuni ta avastab, et talle meeldib lihtsakoeline töömees – mees, kellel puuduvad omadused, mis teda tavaliselt paeluvad. Ta peab läbi mõtlema, mida ta üldse elult ootab.
Sonja alatised tasakaaluotsingud purunevad kildudeks, kui tema abikaasa teatab, et tal on sellest new age’i jamast kõrini, ja kõnnib minema. Nüüd ei suuda ükski taimetinktuur ega puhastusrituaal taastada naise tasakaalu ega selget mõistust.
Kummalisel kombel on just BJ, tagasihoidlik uustulnuk Mill Valleys see, kes nende sõpruskonnaga liitudes kõike muudab. Naine, kellel on süngeid saladusi, avab end naabritele ja koos aitavad nad üksteist tagasi õigele teele, saades tugevamateks inimesteks ja lähedasteks sõpradeks.



Kohe algusest haaras raamat kaasa. Huvitav lugemine neljast naisest, nende katsumustest ja probleemidega toimetulemisest. 

Mõne nädala jooksul lähevad kolm paari lahku. Iga naine reageerib lahkuminekule omal viisil. Kes ja kuidas oma eluga edasi oskab minna, saab igaüks juba ise soovi korral raamatust lugeda.

 Ei olnud üksnes kerge naistekas, vaid pani ka sügavamalt kaasa mõtlema! Meeldis! 

laupäev, 10. märts 2018


Marc Levy  "PS. Pariisist"

Ersen, 2018, 288 lk


Tutvustus

Pariis võib ju olla armastuse linn, aga mõned inimesed keelduvad armumast.
Marc Levy, praegusaja kõige loetuma prantsuse kirjaniku armastusromaan 
kuulsast näitlejannast, kes varjab end Pariisis, ja kirjanikust, kes endale valetab. 
Nad teavad, et nende sõprus kujuneb keeruliseks. Ent Pariis on armastuse linn...

Kinolinal on Mia armunud naine. Aga päriselus püüab ta eemale saada 
oma truudusetust mehest, kuulsast näitlejast, kes mängib filmides ta kallimat. 
Mia sõidab Londonist Pariisi, muudab välimust ja hakkab oma parima sõbranna 
restoranis tööle ettekandjana.

Paul on ameerika kirjanik, kelle esimene romaan saavutas suurt edu. Ta sõber paneb 
ta profiili salaja üles interneti kohtingulehele. Sellest algavad Pauli ja Mia keerulised suhted.

Ehkki tundub, et Pariis püüab neid kahte üksildast inimest kokku liita, lubavad nad 
jääda „lihtsalt sõpradeks”. Seda on kergem öelda kui teha, sest saatusel on teised 
plaanid. Kas postskriptum tähendab tõelist armastust?

Marc Levy raamatuid on tõlgitud 49 keelde ja müüdud rohkem kui 40 miljonit eksemplari.



Pole varem sama autori loominguga tutvunud. Alustasin lugemist suurte ootustega, kuna
tegemist kõige loetuma prantsuse kirjanikuga. Tema raamatuid on tõlgitud 49 keelde ja
müüdud üle 40 miljoni eksemplari. 

Algus oli huvitav, kuna üks peategelastest oli kirjanik, seega nautisin lugemist tema elust.
Tegemist oli häbeliku mehega, kelle esikromaan saavutas ootamatult suurt edu, millega
kaasnes ka suur meediahuvi. Mehes tekitasid aga pidevad intervjuud ja kutse minna telesse esinema tohutut ärevust. Tema sooviks oli vaikselt omaette kirjutada ja kui tema looming ka teistele meeldis ja ta suutis sellest ära elada, siis juba oligi tema jaoks kõik hästi. Ta ei vaevelnud
tähelepanu puuduses ega unistanud, et keegi teda arutult imetleks.

Teine peategelane oli kuulus näitleja Mia, kes samuti väsis pidevast tähelepanust ja sellest, et kõik tema elu korraldasid. Ta põgenes Londonist Prantsusmaale, et olla veidi omaette. Mia elust oleks tahtnud rohkem lugeda, et millega tal siis kokku puutuda tuli, mis teda aina väsitas ja lõplikult ära tüütas. Samuti oleks lootnud rohkem teada saada tema suhtest oma abikaasaga. Mia elu kirjeldus jäi liiga pealiskaudseks.

Umbes poole pealt kadus minu huvi edasi lugeda. Peategelased kohtusid internetis tutvumisportaali kaudu. Sealtpeale muutus edasi lugemine raskeks ja pisut igavaks. Sirvisin siiski lõpuni, aga raamat enam ei "kõnetanud".

laupäev, 3. märts 2018


Debbie Macomber "Petetud pruudid"

Ersen, 2015, 296 lk



Tutvustus

Mõnikord ei osutu armastus selliseks nagu plaanitud.
Sest mõnikord ei ole mees see õige. 
Kolm naist kohtuvad viisteist aastat pärast ülikooli lõpetamist vilistlaste kokkutulekul...
ja avastavad, et nende elu on võtnud ootamatuid suundi. 
Ülikooliajal oli Gretchen Wise olnud kihlatud parima juuratudengiga. 
Carol Furness, kisakoori juht, oli öelnud oma jah-sõna kooli jalgpallisangarile. 
Ja Maddie Cobain oli see tüdruk, kes armus ühte professorisse. 

Nüüd kogunevad nad ülikoolilinnaku keskel asuva populaarse purskkaevu juures. 
See on paik, kus armunud kohtusid, kus lubadusi anti... Ja murti. Seega on igati sobiv, 
et Gretchen, Carol ja Maddie selle serval istet võtavad, jagamaks oma lugusid 
reetmisest ning, jah, ka kättemaksust. Lugusid uue armastuse leidmisest... 
Mõnikord on need asjad, mida ei plaanita, kõige paremad!


Kerge lugemine, ei pidanud eriti kaasa mõtlema. Lood olid aga huvitavad!
Kohtusid peale ülikooli lõpetamist 15 a hiljem 3 naist, kes kõik rääkisid oma loo suhetest meestega. Oli valusaid seiku ja reetmisi, ent lõppes kõik hästi.
Raamat sai kiiresti läbi, kuna suur huvi oli teada saada, mis nende naiste eludes juhtunud oli.
Raamat oli jaotatud kolmeks osaks, kus iga naine rääkis oma loo.
Macomberi raamatud on positiivsed. Mõnus ja helge lugemine!

kolmapäev, 28. veebruar 2018



Sheila O'Flanagan "Kadunud naine"


Varrak, 2017 366 lk

Tõlkija Krista Suits



Tutvustus

Imogenil on plaan. Ehkki pealtnäha laitmatus abielus imetlusväärse mehega, on ta 
ometi juba paar aastat salamahti raha kõrvale pannud, et põgeneda esimesel võimalusel. 
See avaneb siis, kui Imogen ülemusega Pariisi ärireisile sõidab. Selle asemel, et 
naasta messilt Dublinisse oma turvalisse ellu, põletab naine kõik sillad ja läheb hoopis Baskimaale, 
kus möödusid tema varased lapsepõlveaastad ja kust mees ei tohiks 
osata teda otsida. Mille või kelle eest ta pageb? Mida või keda ta otsib? Ebakindel ja 
pidetu lapsepõlv sundis turvalisust ihkava neiu abielluma Vince’iga. Mees, kes tundus 
esialgu meeldivalt hoolitsev, osutub paraku kontrollifriigiks ning allutab naise endale nii 
põhjalikult, et ainus väljapääs näib olevat jäljetult kaduda. Ent Vince pole mees, 
kes omandist võitlemata loobuks. Ta asub Imogeni otsima. 
Algab kassi ja hiire mäng, mis hoiab lugejat põnevil romaani viimaste lehekülgedeni.


Ladusalt kirjutatud, huvitav lugemine. Teemaks vaimne vägivald suhtes, kus siis mees 
püüab omale naist allutada temaga kõikvõimalikult manipuleerides. Ta teeb seda üsna 
peenelt, nii et naine ei saa alguses arugi, kui juba nii-öelda mehe seatud puuri on 
pistetud. Mees korrutab alati, et kuigi naine eksis (mida ta mehe arvates tegi pidevalt), 
siis mees andestab talle, kuna armastab teda. Samuti rõhutab mees pidevalt, et naine ei vaja peale mehe kedagi oma ellu, üksnes mehest piisab, sest tema hoolib nii väga oma naisest. 
Lõpuks hakkab naisele tunduma, et miski on suhtes ikka väga valesti ning põgeneb... 
 

pühapäev, 25. veebruar 2018



Debbie Macomber "Juhuslik kohtumine"


Ersen, 2017, 328 lk

Järg raamatule "Kauplus Blossom Streetil"


Tutvustus

Lugu sellest, kuidas kudumine kolme naise elu muudab. Koht, mis on tulvil soojust ja külalislahkust, uusi ja vanu sõpru.
Lydia Hoffmanile kuulub Blossom Streetil pood A Good Yarn, millel on aasta jooksul pärast avamist hästi läinud – nagu ka Lydial endal. Paljuski on sel tegemist Brad Goetziga. Aga kui välja ilmub Bradi eksnaine, kardab Lydia korraga oma vastleitud õnne kaotada.
Lydia uue kursusega liitub kolm naist. Elise Beaumont, pensionil ja lahutusest kibestunult, saab teada, et tema kunagine abikaasa on taas tema ellu sisenemas. Bethanne Hamlin on seismas silmitsi palju hilisema lahutuse mõjudega. Courtney Pulanski on masendunud ja ülekaaluline teismeline, keda tema vanaema otsustab suunata eakate ujumistundidesse ja kaasata A Good Yarnis toimuvale kudumiskursusele.



Olen läbi lugenud mitmeid Macomberi raamatuid. Tema lugudes on palju armsaid hetki ja lugemisega kaasneb mõnus ja helge olemine. Mulle raamatu järg meeldis, nagu ka 1. osagi.

Raamatus räägiti valusast lahutusest. Selle laastavast mõjust lastele. Emotsioonidest lähtuvatest kiiretest otsustest, neid korralikult läbi mõtlemata. Mees, kes ülepeakaela oma kauaaegsest suhtest välja tormas ja uue kallimaga kokku kolis, leidis end mõne aja pärast õnnetuna. Alles hiljem taipas ta, kui korras oli tema elu enne olnud ja kui häid võileibu tema ekskaasa alati teha osanud oli. 

Raamat haaras kohe algusest kaasa. Lõpus läks aga kõik kuidagi väga kiireks - otsad tõmmati ruttu-ruttu kokku, oleks soovinud kuidagi tasapisi... veel edasi nautida. 


teisipäev, 13. veebruar 2018



Kelly Rimmer "Salajane tütar" 


Ersen, 2016, 304 lk


Tutvustus

Romaan lapsendamisest, südamevalust ja emaarmastusest.
Kui nägin esimest korda oma vastsündinud lapse nägu, püüdsin selle endale mällu talletada.
Ta võeti minult ära ja teadsin, et ei pruugi enam kunagi oma tütart näha.
38 aastat hiljem...
„Sa oled lapsendatud.“ Kolm sõna ja Sabina elu on igavesti kaheks purunenud enne ja pärast neid sõnu.
Sabina ootab oma esimest last ega suuda mõista, kuidas võib ema tütre hüljata ja miks ta vanemad hoidsid seda tema eest saladuses.
Sabina on otsustanud üles otsida naise, kes ta reetis. See, mis edasi juhtub, muudab kõike mitte ainult Sabina, vaid ka pikki aastaid teda armastanud naiste elus.


Raske teema. Kohutav ikka, kui oled noor ja mitte abielus ja sind viiakse sunniviisiliselt "vanglasse". Sind koheldakse seal mitteinimlikult. Kohe peale lapse ilmale toomist varjatakse su laps padjaga, nii et sa ei või isegi pilkugi talle heita ja viiakse su juurest minema ning sa ei näe teda kunagi. Õudne ja vastik lugemine! Autor aga kirjutab hästi ja kaasahaaravalt.