esmaspäev, 20. märts 2017




Heli Künnapas "Tristan"

Tänapäev, 2014, 224 lk


Tegemist on noorteromaaniga. 11. klassi õpilane Miia jääb ootamatult rasedaks. Autor kirjeldab noore tüdruku hingevalu. 

Vanemad sundisid tüdrukut aborti tegema, samuti ka Miia poiss, kes oli lapse isa. Tüdruk plaanitseski aborti teha, kuna pidi end lapsesaamiseks nõnda nooreks. Kogu pikk elu veel ees, mõtles ta. Miial oli unistus hea haridus omandada ja kunagi advokaadina tööle hakata. Veel meeldis talle tohutult tantsida, millega ta koolis tegeleski. Last saades aga kartis ta oma unistused hävitada. 

Kindlameelselt läks ta arsti juurde aega abordiks kinni panema. Ultrahelis aga oma tillukest last nähes ja tema südamelööke kuulates, murdus Miias miski. Ta lihtsalt ei suutnud. Miia taipas, et tema sees polnud mingi "asi", vaid elus inimene. 

Miia otsustas lapse sünnitada. See tegi aga tema elu tohutult raskeks, kuna Miia vanemad ega ka lapse isa polnud sugugi otsusega nõus. Miia elu tehti pidevalt keeruliseks nii kodus kui ka koolis. Lõpuks kolis Miia koos lapsega vanaema juurde ning elu hakkas vaikselt taas ülespoole minema.

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Rasketel aegadel antakse inimesele jõud, millest tal varem aimugi ei pruukinud olla. Mulle raamat meeldis, nagu kõik Heli Künnapase raamatud siiani on meeldinud. Ainus, mis natuke häiris oli alkoholi pruukimine raseduse ajal. Miia ei teinud seda küll palju - kahel korral, ent siiski oli see häiriv. Huvitav lugemine!  



Tsitaate romaanist:

"Perekond peaks olema see tükike maailmast, mis jääb alati püsima, ükskõik, mis maailmas sünnib." (lk 58)

"Me kõik oleme üksi. Mõnikord ainult jääb petlik mulje, et inimesed meie ümber on meie jaoks olemas. Parem on mitte sellest muljest ennast petta lasta." (lk 73)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar